Kui töökohal juhtub midagi, mis toob kaasa varalise kahju, tuleb välja selgitada, kes ja millistel tingimustel kahju eest vastutab ning seda hüvitab. Seda sätestavad poolte lepingujärgsed kohustused.
Töötaja varaline vastutus jaguneb kaheks:
- süüline vastutus ja
- lepinguline ehk varaline vastutus.
Süüline vastutus
Süülise vastutuse korral arvestatakse, et töötaja peab täitma oma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kui töökohustused on täidetud vajaliku hoolsusega, ei ole töötaja rikkumises süüdi ega varaliselt vastutav.
Süülise vastutuse korral on süü vormid:
- hooletus,
- raske hooletus ja
- tahtlus.
Hooletuseks loetakse olukorda, kus töötaja on jätnud kohustuse täitmisel järgimata vajaliku hoolsuse. Raske hooletus on olulisel määral vajaliku hoole mitte järgimine ning tahtlus vara rikkumise soovimine.
Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja nõuda temalt varalist vastutust ja kahju hüvitamist üksnes siis, kui töötaja on rikkumises süüdi. Süü ulatusest sõltub omakorda see, kui suur osa kahjusummast tuleb töötajal hüvitada. Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest.
Kui näiteks töötaja poolt kasutatavale tööandja sõidukile on sõlmitud kaskokindlustus ja kindlustusselts nõuab tööandjalt omavastutuse osa tasumist, saab viimane selle töötajalt sisse nõuda juhul, kui tuvastatakse, et töötaja oli ise liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi.
Kui töötaja oma süüd tunnistab ja on nõus tööandjale kahju hüvitama, võivad pooled kokku leppida tekitatud kahjusumma kinnipidamises töötasust. Kui aga töötaja süüd ei tunnista või ei ole nõus esitatud kahjusumma suurusega, peab tööandja pöörduma talle tekitatud varalise kahju hüvitamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Lepinguline ehk varaline vastutus
Kui töötajal on sõlmitud tööandjaga varalise vastutuse kokkulepe, vastutab ta tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes siis, kui:
- see on sõlmitud kirjalikult (soovitav eraldi dokumendina, kuid võib ka töölepingus);
- see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (vara kirjeldus, asukoht ja aeg, millal selle eest vastutatakse);
- töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil (nt müüja ei vastuta kaupluse saalis oleva eest, sest seal on ligipääs ka määramatutel isikutel ehk klientidel);
- on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris;
- tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades palgalisana mõistlikku hüvitist (hüvitis peab olema proportsioonis vastutuse rahalise ülempiiriga).
Varalise vastutuse kokkuleppe korral ei pea tööandja tõestama, kas töötaja on vara hävitamises või kaotsiminekus süüdi, vaid peab üksnes tõendama, et töötajale usaldatud vara on hävinenud, rikutud või kaduma läinud. Selline lepe on suunatud enamasti kassa ja kaupadega tegelevatele töötajatele, kuid võib olla sõlmitud näiteks ka ametiauto kasutamiseks. Varalise vastutuse kokkulepe sõlmitakse kahepoolselt ja see on õigustühine, kui ei ole täidetud ülal toodud punktid, sh töötajale palgalisa varalise vastutuse mõistlik hüvitis palgalisana.
Võib juhtuda, et kahju on suurem, kui töötaja võimekus seda hüvitada, mistõttu tasub tööandjal kaaluda oma vara mitmekülgset kindlustamist.
Et töötamise ja varalise vastutamise reeglid oleks selged nii töötajale kui tööandjale, tasub enne töölepingu sõlmimist kindlasti läbi rääkida tööülesanded ja nende iseloom, võimalikud varalised riskid ja nende eest vastutamine.
