Töölepingulistes suhetes oleme harjunud pidama loomulikuks olukorda, kus töötajad kasutavad oma tööülesannete täitmiseks tööandjale kuuluvat vara: arvutit, telefoni, sõidukit, ruume jne.

Oleme harjunud pidama töötaja töövahenditega kindlustamist tööandja kohustuseks ja kuigi kehtivas töölepingu seaduses ei ole seda otseselt sätestatud, siis kaudselt on see kohustus tuletatav TLS § 28 lg 2 alapunktidest. Seega tekib tööandja vaatenurgast põhjendatud küsimus, kuidas ennast kaitsta, kui töötaja kätte usaldatud vara mingil põhjusel kaotsi läheb või hävineb.

Alljärgnevalt ongi keskendatud töötaja vastutuse peamistele tahkudele tööandja vara hävimisel/kahjustumisel.

Üldine kahju hüvitamise eesmärk on sätestatud võlaõigusseaduses ja selleks on kahjustatud isiku (käesoleva artikli kontekstis tööandja) asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Vastutuse alus ja ulatus

TLS § 15 lg 1 sätestab töötajale kohustuse täita oma tööülesandeid lojaalselt ning sama paragrahvi lõike 2 p 5 järgi peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Eeltoodust on tuletatav töötaja kohustus hoida talle usaldatud tööandja vara heaperemehelikult ja hoolsalt.

Tuleb silmas pidada, et TLS piirab tööandja õigusi nõuda töötajalt vara mittesäilimisel tekkinud kahju hüvitamise nõuete esitamist. Töölepingu seaduse seletuskirja järgi on see põhjendatud järgmiselt: „Töötaja peab tööandja vara kasutamisel käituma heauskselt ja kohusetundlikult ning püüdma kahju tekkimist igal juhul vältida. Samas peab tööandja olema huvitatud sellest, et töötajad oleksid koolitatud ja järelevalve varade üle oleks piisav. Tänu töösuhtesisesele tugevamale positsioonile on tööandjal võimalik kasutada mitmeid vahendeid selleks, et viia töötajate tekitatud kahju miinimumini: võimalus valida töötajaid, pakkuda neile koolitusi, teostada järelevalvet, teha inventuure, kindlustada oma vara jne. Töötajal puudub võimalus motiveerida tööandjat nimetatud meetmeid kasutama. Toodud põhjustel on töötaja vastutuse piiramine töösuhtes ka õigustatud.“ Ilmselt tuleb nõustuda seletuskirjas toodud põhjendustega selle kohta, et töötaja vastutuse piiramine on õigustatud, kuna töötaja võimalused vältida kahju tekkimist võivad olla limiteeritud tööandja tegevuse või tegevusetuse tõttu. 

Üldreegel sellest, kas töötaja vastutab tööandja vara hävimisel või kaotsiminekul tekkinud kahju eest, on sätestatud TLS §-s 72.

TLS § 72 sätestab, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Seega selleks, et saaks kahjunõuet töötaja suhtes esitada, peab kahju olema tekkinud seetõttu, et töötaja on rikkunud oma hoolsuskohustust talle usaldatud tööandja vara hoidmisel.

Kahju hüvitamist täpsustab TLS § 74, mis reguleerib kahju hüvitamise nõuete puhul kahju hüvitamise alusena töötaja süü astmeid ja sellest tulenevalt ka kahju ulatust, mille eest töötaja vastutab.

Nii vastutab töötaja tööandjale oma tekitatud kahju eest kogu ulatuses, kui töötaja rikub töölepingut tahtlikult. Näiteks viskab tööandjale kuuluva arvuti meelega põrandale ja arvuti läheb katki.

Kui töötaja rikub töölepingut hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Sellisel viisil on vastutuse ulatuse kindlakstegemine kindlasti raskendatud ja sõltub iga konkreetse juhtumi asjaoludest. Nt raamatupidaja, kes hoiab oma tööruumis tööandja kassat, lahkub oma tööruumist, jättes ukse lukustamata, kuigi see võimalus on, ja teades, et tema tööruumi võivad sisse pääseda ka võõrad isikud. Tagasi tulles on kassa varastatud. Tegemist on ilmselgelt töötaja hooletu käitumisega. Töötajal oli võimalus kahju vältida ukse lukustamisega, kusjuures ta teadis, et ruumides liiguvad ka võõrad isikud, kes võivad ka tema tööruumi siseneda. Kahjuks on sellisel juhul varastatud rahasumma, kuid vaidluse korral peab vastutuse ulatuse, st millises ulatuses peab töötaja kahju hüvitama, kindlaks määrama kohus.

TLS §-st 72 ja §-st 74 eraldi on sätestatud ka töötaja süüst sõltumatu vastutus vara säilimise eest ning seda reguleerib TLS § 75. Selleks et panna töötajale kohustus vastutada süüst sõltumata temale tööülesanneteks antud vara säilimise eest, peavad tööandja ja töötaja sõlmima varalise vastutuse kokkuleppe ning kokkulepe peab vastama seaduses sätestatud kohustuslikele tingimustele, mh peavad pooled kokku leppima vastutuse rahalises ülempiiris ja tööandja peab töötajale maksma vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Süüst sõltumata vastutus tekib nt juhul, kui tööandja on töötajale usaldanud vara ja töötaja täidab küll kõik hoolsusnõuded, aga kahju tekib ikkagi.

Juhul kui kahju tuleb hüvitada, lähtudes töötaja süüst, siis tuleb silmas pidada (vaidluse korral), et töötaja süü ja süüastme tõendamise kohustus lasub tööandjal kui kahjunõude esitajal. Seega on tööandja kohustus välja selgitada, millistel asjaoludel kahju tekkis.

Kahju suurus

Kahju suuruse määramine toimub võlaõigusseaduses sätestatud korras ja selleks TLS erisusi ette ei näe.

Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega, kui tööandja varaks olev mingi asi hävineb või läheb kaotsi ja töötaja sellest tekkinud kahju eest vastutab, siis lähtutakse kahju suuruse kindlaks määramisel sellest summast, mis vastaks uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kahju suurust ei määra seega uue asja hind kõige kallimas võimalikus poes, vaid analüüsida tuleb, kui palju maksaks uue samaväärse asja ostmine mõistlikel tingimustel mõistlikul viisil.

Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud (nt tegemist oli oluliselt vananenud ja kasutatud asjaga), tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Asja väärtuse vähenemist on võimalik kindlaks teha erinevail viisil, kaasa arvatud ekspertiisiga. Samas võib osutuda väärtuse vähenemise tõendamine problemaatiliseks, kui asi ei ole säilinud. Tõendamise hõlbustamiseks on sõltuvalt asjast alati otstarbekas säilitada asja seisukorda kajastavaid dokumente (soetusdokumente, asja hooldusega seotud dokumente, ülevaatusakte, fotosid jne).

Kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Silmas tuleb pidada seda, et hüvitis ei võrdu üldjuhul asja soetamise hinnaga vaid turuväärtusega hävimise/kaotsimineku hetkel, kusjuures väärtuse tõendamise kohustus lasub kahjunõude esitajal. Nt sõidukite puhul on kohtud aktsepteerinud turuväärtuse tõendamist müügipakkumistega erinevatest portaalidest, kuid arvestama peab ka konkreetse sõiduki iseärasusi.

Kui asi ei ole hävinenud ega kadunud vaid kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Sõiduki näite puhul vastutaks töötaja sõiduki remondikulude ulatuses (jällegi mõistlike kulude, mitte igasuguste kulude ulatuses) ja kuna on üldteadaolev asjaolu, et avariid vähendavad sõiduki turuhinda ka siis, kui avarii tagajärjed on remonditud, siis ka turuväärtuse vähenemise ulatuses. Turuväärtuse vähendamise ulatuse kindlakstegemiseks on vaja kahjunõude esitajal ära tõendada, milline oli konkreetse sõiduki turuväärtus enne avariid ja milline pärast avariid.

Kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis lisaks eeltoodule ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. On selge, et  tööandjale kuuluv vara on vähemalt üldjuhul vajalik tööandja majandustegevuses, millest tulenevalt on tööandjal õigus nõuda ka asendusasja kasutamisega seonduvate kulutuste hüvitamist, nt katkise sõiduki remondi ajaks on vajalik rentida sõiduk, et jätkata majandustegevust.

Põhjuslik seos

Kahjunõuete puhul on tihti komistuskiviks põhjusliku seosese tõendamine. Nimelt töötaja (ja see kehtib ka kahjunõuete puhul muudes õigussuhetes) peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Põhjusliku seose tõendamise kohustus on nõude esitajal ning sõltuvalt juhtumi asjaoludest võib see osutuda väga keeruliseks eriti, kui kahju on tekkinud mitmete asjaolude koosmõjus või mitmete asjaolude juhtumise ahelas. Kohtud tunnistavad põhjusliku seose tuvastamisel erinevaid meetodeid, kuid nende kõigi eesmärk on tuvastada, kas kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Juhul kui töötaja tahtis näiteks tööandja vara kahjustada, kuid vara kahjustus tegelikult hoopis muul põhjusel, siis töötaja vara kahjustamise eest ei vastuta, kuigi ta kahjustamist soovis.

Kokkuvõte

Töösuhtest tulenev töötaja vastutus on reeglina piiratum kui muudest õigussuhetest tulenev vastutus, mh kehtib see ka kahju hüvitamise juhtumitel. Olulises osas on tööandja kohustuseks tõendada kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid, mis võib olenevalt juhtumist olla raskendatud.