Tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17 selgitas riigikohtu tsiviilkolleegium töötaja ja tööandja vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppe tingimusi ja sellise kokkuleppe kehtivusega seonduvat.
Asjaolude kohaselt esitas töötaja töövaidluskomisjonile avalduse tööandja vastu, milles palus tunnistada tühiseks tööandja kahju hüvitamise nõue või lugeda tühiseks poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe. Töötaja põhjustas tööd tehes liiklusõnnetuse (tegemist oli veokijuhiga), kuid leidis, et ei pea tööandjale kahju hüvitama, sest tööandja ei tõendanud, millised kahjustused õnnetuse tagajärjel tekkisid ega seda, et veetud kaup hävines. Varalise vastutuse kokkuleppes oli ette nähtud, et töötaja vastutuse ülempiir on 6391 eurot ja 16 senti, kuid tööandja hüvitas talle ülemmäärast vaid 0,5% kuus.
Maakohus jättis hagi ja vastuhagi rahuldamata ning leidis, et varalise vastutuse kokkulepe vastab TLS § 75 lõikes 2 sätestatule ja on kehtiv. Kokkulepe ei kahjusta töötajat ebamõistlikult ning on arvestades tööandja tegevuse profiili ja töötaja ametikohta tavapärane.
Ringkonnakohus leidis aga, et tööandja ei ole selgitanud, millistel alustel on vastutuse ülempiir ja hüvitise suurus kujunenud. Töötajale makstud hüvitis ei hüvita talle piisavalt neid riske, mille ta võtab endale, kui lepib tööandjaga kokku, et vastutab talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Hüvitis 0,5% vastutuse ülemmäärast kuus ei ole mõistlik ega proportsionaalne.
Arvestades sõidukite kaskokindlustuse tingimusi, sh sõiduki omaniku omavastutust, on tööandjal soodsam maksta töötajale varalise vastutuse kokkuleppe alusel väikest hüvitist, mille tagajärjel vastutab töötaja sõltumata omavastutusest kogu tekitatud kahju eest, arvestades vastutuse ülempiiri, ja jätta sõiduk kindlustamata. Selline käitumine ei ole aga kooskõlas hea usu põhimõttega ja koormab töötajat väikese hüvitise eest ülemäära. Varalise vastutuse kokkulepe on TLS § 75 lg 2 punkti 5 järgi tühine.
Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas hüvitise suuruse hindamise kohta järgmist. Mõistlikku hüvitise suurust TLS § 75 lg 2 punkti 5 mõttes tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Üheks peamiseks asjaoluks on suhe vastutuse ülempiiriga. Muu hulgas tuleb arvesse võtta ka töötajale üle antud vara väärtust ja kahju tekkimise tõenäosust (riskiastet). Lisaks tuleb kokkuleppe kehtivuse ja hüvitise mõistlikkuse hindamisel arvestada seda, mis valdkonnas tööandja tegutseb, selles valdkonnas kehtivaid tavasid vara kindlustamise osas ning kas töötajale antakse üle konkreetne ese (nagu vedamiseks auto) või muutuvas koosseisus ja koguses esemete kogum või ka raha.
Lisaks selgitas kolleegium, et varalise vastutuse kokkuleppe keskne mõte peaks olema tööandja tõendamiskoormise lihtsustamine juhul, kui töötajale on usaldatud raha või muutuva seisuga asjade kogum, mitte aga hinnalise asja hävimise ja kahjustamise riskide panemine töötajale.
Varalise vastutuse kokkulepe ei saa asendada kindlustust ega töötajad olla tööandja jaoks kindlustusandjaks. Töötajale usaldatud väärtuslike veokite puhul võiks olla mõistlik sõlmida varalise vastutuse kokkulepe kindlustuslepingujärgse tööandja omavastutuse katmiseks, kuid see peaks kajastuma ka vastutuse ülempiiris. Mõistlikuks saaks makstavat hüvitist pidada vaid siis, kui maksete kaudu on võimalik tegelikult ka mõistliku aja jooksul riski ulatuses raha koguda. Selleks peaks makstav tasu aga olema kindlustusmaksetest olulisest kõrgem.
