Lisaks tööajale, puhkeajale ja valveajale omab iseseisvat tähendust ka töötaja vaba aeg. Uue töölepingu seadusega (TLS) kehtestatud vaba aja regulatsioon võib töösuhetes kaasa tuua keerulisi vaidlusi. Mis see vaba aeg siis on? See on periood, mille jooksul töötaja tööd tegema ei pea, kuid tööandja peab talle tasu maksma. Vaba aeg antakse tööaja arvelt, st selle võrra väheneb tööaeg.
Vaba aeg ei ole täiesti tundmatu termin ka praeguses seaduses, nt kohustub tööandja andma töötajale vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks või kompenseerima sellega ületunnitööd. Uues TLS-s on vaba aeg aga paremini määratletud ja lisandunud on kasutamisvõimalusi.
Tööandale võib üllatusena tulla uue TLS § 38 – vaba aja andmine töötajast sõltuval või muul põhjusel mille tõttu töötajalt ei saa töö tegemist oodata. Näiteks võib tuua matused, arsti külastamine, notariaaltoimingute tegemine jne. Sellisel alusel on tööandja kohustatud töötajale vaba aega andma, kuid selleks on kehtestatud mitu eeltingimust. Esiteks, selline põhjus ei tohi olla tekkinud töötaja enda tahtluse või raske hooletuse tõttu. Siin tekib küsimus, kas see hõlmab ka sünnituseelset läbivaatust, mida uues TLS-s otseselt enam ei ole. Usun, et võib öelda "hõlmab küll", ei ole ju mõistlik hakata iga raseduse puhul tuvastama, kas see oli tekitatud tahtlikult või lihtsalt hooletuse tõttu.
Teiseks tuleb vaba aega anda vaid mõistlikus ulatuses. Näiteks, kui töötaja peab minema arsti juurde, siis sellele eelnev kaupluses või ilusalongis käik ei kuulu enam mõistliku ulatuse alla. Kolmandaks tuleb vaba aja andmisel mõistlikult arvestada töötaja ja tööandja huve. Sellest võib järeldada, et kõike, mida töötaja saab teha töövälisel ajal, peaks ta tegema väljaspool tööaega. Vaba aega peaks siiski andma vaid juhtudel, kui töötaja ei saa oma probleemi muul ajal lahendada. Samuti peaks arvestama, et võimalusel antakse töötajale vaba aega sellisel perioodil, mil töötajat on tööl vähem tarvis. Seadus ei nõua otseselt, et tegemist peab olema ettenägematu olukorrga, st hõlmatud on ka olukorrad, kus töötaja on vaba aja juba ette planeerinud nt broneerides aja arsti või notari juures.
Uue TLS seletuskirjas on välja toodud ka see, et vaba aega ei pea andma perioodiliselt toimuvaks tegevuseks, mis on jääva iseloomuga. Põhjuseks see, et töötaja elukorralduse muudatust ei pea tööandja kinni maksma. Nt ei saa töötaja nõuda vaba aega lapse lasteaeda viimiseks. Kui selline vajadus on, tuleb võimalusel üle vaadata töötaja tööaeg.
Kindlasti tekib küsimus, kas vaba aja ulatuse ja ajahetke saab valida töötaja või tööandja. TLS seletuskirjas on selgitatud, et eelkõige on valikuõigus tööandjal. Kuid see reegel ei kehti alati, kuna tuleb mõistlikult arvestada ka töötaja huvidega. Kui matuste aeg on paika pandud, siis peab tööandja selle lihtsalt teatavaks võtma. Seetõttu võiks tööandja oma reeglites paika panna, et vaba aja soovist peaks töötaja tööandjat võimalusel ette teavitama (nt 3 tööpäeva), võimalusel aja ka tööandjaga kooskõlastama ja hiljem tööandjale põhjust tõendama. Lisaks võiks olla määratletud milliseid juhtumeid silmas peetakse.
Kuigi seni on paljud mõistlikud tööandjad sellist vaba aega töötajale võimaldanud, võib selline kohustus kaasa tuua palju uusi vaidlusi. Tõenäoliselt asuvad töötajad kompama seaduse piire. Oluline on siin lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.
