Töölepingu sõlmimine toimub töölepingu seaduse (TLS) § 4 kohaselt ja vastavalt võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud reeglitele. Järgida tuleb seejuures töölepinguseaduses toodud erisusi: TLS sätestab tingimused, milles pooled peavad kokku leppima (§ 5) ja annab loetelu tingimustest, milles pooled võivad kokku leppida (§ 6). Tavapäraselt lepivad pooled kokku kõikides töö tegemiseks vajalikes ja olulistes tingimustes ning need kajastuvad ka poolte vahel allkirjastatud lepingus.
Kaugtöö definitsioon sisaldubki TLS §-s 6, kus on loetelu erijuhtudest, milles pooled võivad kokku leppida. TLS § 6 lg 4 kohaselt on tegemist kaugtööga juhul, kui töötaja teeb tööd, mida tavapäraselt tehakse tööandja ettevõttes, väljaspool töö tegemise kohta, sealhulgas töötaja elukohas. Seega kaugtöö ei ole mitte töötamine lähetuses, nagu terminit otse tõlgendada võiks (töötamine kaugel ehk näiteks töölähetuses), vaid tavalise kontoritöö tegemine väljaspool ettevõtte asukohta ehk nn kodukontoris või ka töö, mida oma iseloomu tõttu saabki teha kas klientide või koostööpartnerite juures.
Kaugtöötajaks saab siis lugeda eelkõige kõiki neid töötajaid, kessel viisil oma igapäevatööd teevad. Kindlasti aga ei saa töötaja, kel on vaja ühekordselt tööülesandeid täita väljaspool kontorit, end ise pidada kohe kaugtöötajaks – kaugtöö tegemine eeldab töösuhte mõlema poole hästi läbimõeldud otsust ning selle kajastamist poolte vahel kirjalikult sõlmitud töölepingus.
Millist tööd võiks töötaja teha kaugtööna?
Kindlasti pole kõiki töötajaid – ka mitte kontoritöötajaid – võimalik lubada tööle kaugtöötajana. Sellisel viisil võiksid töötada nt raamatupidaja, andmete koguja, küsitleja, sisestaja, müügiesindaja, infotehnoloogia arendamise ja projekteerimisega seotud töötaja, jm töötajad, milliste ametite puhul lubavad töökohustusi täita väljaspool tööandja tavapärast tegutsemiskohta kaasaegsed infotehnoloogilised võimalused – internet, Skype, mobiiltelefon. Võiks arvata, et tööajast osa aja ulatuses töötamisel kaugtööna ei pruugi isegi internetiühendus olla vajalik (nt tehtud töö antakse üle tööandja ettevõttes töötades), kuid siin ei pruugi tööandja (või klientide) ärisaladus ja turvalisus olla piisavalt kaitstud, mistõttu tuleb pooltel hoolega läbi mõelda, kas kodukontoris on kõik vajalikud tingimused tööülesannete täitmiseks olemas.
Siin ei saa mööda ka tööandja kohustusest tagada töötajale ohutu töökeskkond, sobilikud töövahendid ja tervisekontroll. On tõenäoliselt palju tahta ja loota, et tööandja tuleb töötaja koju kontrollima piisava valgustuse olemasolu ning ergonoomilise töötooli ja arvutiga töökoha olemasolu. Eeldatavalt oskab töötaja ise oma võimalusi ja tingimusi niipalju ikka hinnata, enne kui kaugtöö kokkuleppeks läheb. Aga välistada seda päris ei saa – privaatsuse nõudeid järgides võib tööandja seda soovida küll.
Töölepingu sõlmimine kaugtöötajaga
Töölepingu sõlmimine kaugtöö tegijaga ei erine üldjoontes nn tavatöölepingu sõlmimisest. TLS § 6 lg 4 sätestab: Kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja teeb tööd, mida tavapäraselt tehakse tööandja ettevõttes, väljaspool töö tegemise kohta, sealhulgas töötaja elukohta (kaugtöö), peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale, et töökohustusi täidetakse kaugtööna. Sama paragrahvi lg 9 rõhutab veel nimetatud teatamise kirjalikku kohustust (ehk töölepingusse kandmist) – kui see puudub, loetakse, et pooled ei ole selles kokku leppinud.
Loe edasi raamatupidamis- ja maksuinfoajakirjast SPETSIALIST (august 2013), lk 12-15.
