Riigikohus selgitas kolmapäeval, 9. veebruaril avaldatud otsuses, et saamata jäänud töötasu viivise ja välislähetuse päevaraha nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Varasema seaduse järgi aegusid need nõuded juba nelja kuu möödumisel.
Kohtuasi puudutab ühes Eesti ettevõttes puusepana töötanud meest, kes viibis välislähetuses Rootsis. Töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles, sest väidetavalt arvestas tööandja välislähetuses valesti tema tööaega, töötasu ja päevaraha.
Kohtule esitatud hagis palus töötaja mõista endiselt tööandajalt välja saamata jäänud töötasu ja päevaraha ning ülesütlemise hüvitisena kolme kuu töötasu. Tööandja hinnangul polnud aga töötajal õigust lepingut erakorraliselt üles öelda, sest tööandja ei rikkunud lepingut oluliselt.
Maa- ja ringkonnakohus rahuldasid töötaja hagi osaliselt. Kohtuasjas vaieldi muu hulgas selle üle, kas töötasu viivise ja päevaraha nõuded aeguvad nelja kuu või kolme aasta jooksul. Päevaraha nõue oli mõlema kohtu hinnangul neljakuulise tähtaja möödumise tõttu aegunud. Töötasult arvutatud viivise nõuet pidas maakohus samuti aegunuks, kuna see esitati üle nelja kuu hiljem, kuid ringkonnakohus leidis, et selle nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Lisaks käsitleti töölepingu erakorralist ülesütlemist, mida maakohus pidas põhjendatuks, aga ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis tühistas 9. veebruaril maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Tsiviilkolleegium nõustus ringkonnakohtuga, et töötasu viivise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Samas ei soostunud kolleegium kohtute seisukohaga, et päevarahanõue on aegunud, kuna see esitati üle nelja kuu hiljem.
Riigikohus selgitas, et kuni 2018. aastani kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse järgi oli nii töötaja päevaraha kui ka töötasult arvutatava viivise nõude aegumistähtaeg tõepoolest neli kuud. Praegu kehtiva õiguse kohaselt on aga nende nõuete aegumistähtaeg kolm aastat arvates palgapäevast.
Samuti leidis kolleegium, et tööaja vale arvestamine ning töötasu osaline ja päevaraha täielik maksmata jätmine võib olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Seda küll ainult juhul, kui tegemist on oluliste lepingurikkumistega. Lisaks rõhutas Riigikohus, et seadus ei kohusta töötajat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist andma tööandjale lepingu nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega.
Riigikohtu otsusega saab tutvuda siin.
