Internet annab varasemaga võrreldes kujutlematuid võimalusi. Seal pakutav anonüümsus on kindlasti väärtus – seda nii tagakiusatud ajakirjanikele sõnavabadust piiravates riikides kui ka töötajale, kes muidu ei julge seoses rikkumisega, mille tööandja on salamisi toime pannud, kuhugi pöörduda.
Samal ajal võimaldab internet anonüümsust ka isikutele, kes võivad seda kuritarvitada. Nii on ka vaidluses, milles Eesti kohus küsis eelotsust Euroopa liidu kohtult. Eesti kohus küsib sisuliselt selle kohta, kui kaugele võib võltskaupa müüvate veebilehtede toimimisele kaasaaitaja minna väitega, et tema pakub võltskauba müüjatele vaid tehnilist tuge.
Eelotsuse küsimusest ja küsimisest
Euroopa liidu liikmesriikide kohtud peavad aeg-ajalt küsima eelotsust. Nimelt juhul kui olemasoleva Euroopa liidu kohtu kohtupraktika põhjal ei ole piisavalt teavet, et ise otsustada liidu õiguse tõlgenduse üle. See tähendab, et siseriiklikel kohtutel ei ole õigust ise Euroopa liidu õigust tõlgendada ja kui norm või praktika on segane, siis tuleb tõlgenduse saamiseks pöörduda Euroopa liidu kohtu poole.
Eesti riigikohtu veebilehe andmetel on Eesti kohtud Euroopa liitu kuulumise jooksul küsinud eelotsust kokku 25 korral. Seega ei küsi Eesti kohtud Euroopa liidu õiguse tõlgendamisel nõu kuigi tihti. Vastandina küsivad näiteks Saksamaa ja Itaalia igal aastal keskmiselt eelotsust 40 korda.
Pahatahtliku vahendaja vastutus internetis
Kõnealune vaidlus, mis tõi kaasa Euroopa liidu kohtusse pöördumise, puudutab olukorda, kus maailmakuulsaid kaubamärke esindav organisatsioon on pöördunud kahjunõudega Eestis resideeruva isiku vastu. See isik on seostatav sadade veebikülgedega, millel müüakse või müüdi võltskaupu sellistelt kaubamärkidelt, nagu Pandora, Puma, Burberry, Parajumpers, Timberland jpt.
Eesti kohus küsib Euroopa kohtult, kas ja millal võib isikule kaasneda vastutus selle eest, kui ta võimaldab toimida võltskaupu müüvatel veebilehtedel. Seda olukorras, kui isik pakub teadlikult anonüümset teenust võimaldades võltskaubamüüjatel registreerida kaubamärgiõigusi rikkuvaid domeene. Küsimus on seega just nimelt tehnilise toe pakkuja teadlikkuses.
Varem küll mitte virtuaal- vaid pärismaailma kontekstis on Euroopa kohus asjas Hilfiger vs Delta Center arutlenud turuhallipidaja vastutuse üle. Seal leidis Euroopa kohus, et tõkendit saab kohaldada ka turuhallipidajale, kes võimaldab hallis müüja kaubamärkide võltsinguid. Ehk siis rikkumine seisnes selles, et hallipidaja võimaldas Hilfiger vs Delta Center vaidluses võltskaubandusel toimida ja oli sellest teadlik. Sarnane olukord on ka Eesti kohtus kerkinud vaidluses.
Internetti puudutava eelotsuse olulisus
Arvestades, et internetis toime pandud rikkumistes on endiselt palju lahtisi küsimusi nii Eestis kui kogu maailmas, on Eesti kohtu pöördumine suurema selguse saamiseks Euroopa liidu kohtu poole igati tervitatav. Eelotsust ennast tuleb küll ligi kaks aastat oodata.
