Maksu- ja Tolliameti (MTA) roll on koguda kokku maksutulu ja teha ettepanekuid, kuidas seda veelgi tulemuslikumalt teha. Selleks, et ausad maksumaksjad ei satuks maksude maksmisest kõrvalehoidjate seas ebavõrdsesse olukorda, on meie ülesanne otsida üha tõhusamaid viise probleemsete maksumaksjate üles leidmiseks.

Meie ettepanek Rahandusministeeriumile oli seda teha nii, nagu juba mitmed Euroopa Liidu riigid, sh naabrid Läti ja Leedu, teevad, ehk saada finantsteenuse pakkujatelt ülevaade üldiste rahavoogude, aga mitte üksiktehingute kohta, ning seda makstud maksude infoga võrrelda.

Mõistagi tuleb seda teha viisil, et ausalt makse maksva ettevõtte huvid oleksid kaitstud ja seda nii andmekaitset austades kui ka tagades neile ausa konkurentsi turul. Kus on tasakaalupunkt, see tulebki ühiskondliku diskussiooniga leida.

Mis probleemi me lahendame?

Eelkõige soovib MTA saada teavet nende riskiga maksumaksjate kohta, kelle kohta meil piisav ülevaade puudub, kõnealuse ettepaneku järgi koondandmeid just mittekäibemaksukohustuslastest äriühingute kohta.

Umbes 60 protsenti kõikidest Eesti ettevõtetest ehk ligi 180 000 ettevõtet on ennast ise määratlenud mittekäibemaksukohustuslasena ehk nende käive ei ületa aastas 40 000 euro piirmäära. See tähendab, et nad ei esita MTA-le käibedeklaratsiooni ega tasu 22-protsendilist käibemaksu.

Samal ajal näitab MTA tööpraktika, et kui need ettevõtted peaksid sattuma maksukontrolli, on käibed üldjuhul suuremad ja kaasneb ka tulu- ja/või tööjõumaksude tasumata jätmine, sest varjatud käibe raha võidakse kasutada ümbrikupalkadeks või ettevõtte kulul elamiseks või leitakse veel kolmandaid mooduseid, kuidas raha maksuvabalt ettevõtlusest välja viia.

Praegu selliste ettevõtete riskianalüüsiks maksuhalduril teave puudub või ei ole piisav ning oluline oleks tuvastada ka selliseid riskiga isikuid, kes riskivalimisse ei satu.

Millistest kirjetest sihitud andmevahetuse koondandmed täpsemalt koosnema hakkavad, on läbirääkimiste ja ühiskondliku kokkuleppe küsimus, aga selge on see, et MTA ei vaja tehinguinfot ega ka jooksvat ülevaadet, vaid näiteks kord aastas käibe koondsummat, et neid maksuandmetega võrrelda ning tuua maksutulu riigikassasse ka neilt, kes ise vastutustundlikult teistega võrdselt ei panusta.

Kui käibeandmed ületavad 40 000-eurose aastamäära, tuleb ettevõttel end käibemaksukohuslaseks registreerida ning käibemaks tasuda. Näeme aga, et äriühingud jätavad end käibemaksukohustuslaseks registreerimata või hajutatakse oma tegevus mitme ettevõtte peale.

Üks maksudest kõrvale hoidmise viis ja ettevõttest raha välja viimise moodus on ka ettevõtte alt antavad laenud eraisikutele, millega välditakse muuhulgas dividenditulule rakenduvat maksukohustust. Kokku jääb Eestis aastas kogumata ca 200 miljonit eurot maksutulu, sada miljonit sellest on käibemaksu ja sada miljonit tööjõumaksude tasumata jätmine.

MTA analüüsivõimekust tõstes oleks võimalik umbes kolmandik riigikassasse tasumata jäetud käibemaksust üles leida ehk maksumuudatuste asemel tõhustada olemasolevate maksude kogumist.

Näiteks Leedus, kus maksuametil on juba 2016. aastast õigus saada pankadelt ja teistelt makseteenuse pakkujatelt infot ettevõtte füüsilistele isikutele antud laenude ja nende tagasimaksmise kohta, toodi nelja aasta jooksul riigile üle 33 miljoni euro maksutulu.

Lätis esitavad pangad igal aastal maksuametile infot füüsiliste isikute kohta, kelle arveldus- ja maksekontode debiteerimise või krediidi kogukäive on aasta jooksul ühe krediidiasutuse või makseteenuse pakkuja piires olnud 15 000 eurot või rohkem.

Eestis on maksukuulekus väga heal tasemel ja kindlasti ei tohi ükski muudatus MTA ja ausate maksumaksjate vahel tekkinud head usaldust lõhkuda. Oleme toonud välja võimalused, kuidas maksude kokku kogumise ülesannet veelgi paremini täita ning lähtume oma ettepanekutes kahjuarvutustest ja probleemidest sektorites, mida praktikas näeme, otsides samas võimalusi nutikateks, digitaalseteks ja automaatseteks lahendusteks.

Nüüd tuleb arutada ja rahandusministeeriumis seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse raames kokku leppida, millised ressursid selleks maksuhaldurile anda ehk kas investeerida maksumenetlust läbi viivatesse professionaalsetesse ametnikesse või automatiseeritud andmevahetusse, mille kulu riigieelarves oleks kindlasti väiksem, kuid seab meid valiku ette, millistele riskidele on ühiskond valmis maksukuulekuse kontekstis rõhku panema.

Vaata ka MTA peadirektori kommentaari: Maksu- ja Tolliameti ettepanek oli saada pangalt ettevõtte kohta üks number aastas