Enamik ettevõtlusega seotud inimesi puutub ühel või teisel moel kokku auditiga. Sageli mõistame seda terminit ja ka selle sisu liialt kitsalt.

Audit laiemas mõttes on teenus, mille käigus audiitor kontrollib protsessi ja selle tulemuse vastavust ettenähtud regulatsioonidele, seadustele ja standarditele. Audit ei tähenda kaugeltki vaid raamatupidamise või maksude kontrollimist, auditit võib teha finantsaruandele, infotehnoloogiale, keskkonnale, juriidilistele dokumentidele jne.

Kuna aga praegu käib ettevõtetes kibekiire aastaaruande koostamine, siis peatume just finantsauditil.  PricewaterhouseCoopersi audiitor Margus Lutsoja ütleb, et finantsauditi käigus vaadatakse ettevõtte raamatupidamise aastaaruande vastavust Eestis kehtivale ja/või rahvusvahelisele heale raamatupidamistavale. Need aga koosnevad väga paljudest eri juhenditest ja standarditest. Loomulikult on ka ettevõtted erinevad oma suuruselt ja struktuurilt ning igas firmas on omad tegevuse eripärad. Finantsauditi lõpptulemus on kõigil sarnane – mõnest lõigust tekstist koosnev audiitori järeldusotsus. Sellele eelnev töö on aga Hansapangas või väikeses poes täiesti erineva mahuga ning seepärast tuleb ettevõtetele ka erinevalt läheneda.

Margus Lutsoja sõnul arvatakse tavaliselt, et audit on raamatupidamise algdokumentide kontroll. Seda ta on muidugi ka, aga praktika näitab, et kõik suured vead ei tule mitte algdokumentidest, vaid sellest, et äritegevust tervikuna on valesti kajastatud. Ehk viga on süsteemis, mis saab alguse kas majanduskeskkonna valest tõlgendamisest või siis valedest juhi hinnangutest või ka juhtkonna pettustest.

PricewaterhouseCoopersi juhtivaudiitori Tiit Raimla sõnul on seepärast väga oluline teada juhtkonna hinnanguid ja suhtumisi ning usaldusväärsust. "Meil tuleb hinnata, kas on ohtu, et aruande lugeja võiks teha selle aruande põhjal mingi vale otsuse," lisab Tiit Raimla.

Audiitorid väidavad, et tegelikult saab juhiga vesteldes aru, kas ettevõttes on asi kontrolli all, juba esimese tunni ajaga. "Loteriivõidud on küll elus võimalikud, aga üldiselt näitab kogemus, et korralageduses vaevleva firma juht ei püsi kaua oma postil," kinnitab Margus Lutsoja.

Nüüdisaegset auditit iseloomustavad piltlikult kõige paremini kaks esitatud joonist. Nagu kolmnurkselt jooniselt näha võib, tuleb audiitoril kontrollida palju äritegevust kajastavaid majandustehinguid. Kuna neid on aga tavaliselt väga palju eriti suurettevõtte puhul, siis muutub oluliseks õige valik, mida kontrollida. Suurpanga või -kontserni puhul pole mõeldavgi, et sadu tuhandeid pabereid rida-realt läbi vaadata. See pole ajaliselt ega ka rahaliselt mõistlik. Sellisel puhul selekteeritakse välja kindla metoodikaga teatud osa dokumente.

Keskenduda tuleb riskantsetele lõikudele

Audiitorile on väga oluline mõista, kuidas juhtkond on sisemise kontrolli süsteemi paika pannud ja kas see töötab. Ringikujulisel joonisel on ära toodud auditi tegemise etapid.

Margus Lutsoja rõhutab esimese asjana äritegevuse mõistmist: kust raha tuleb, kuhu läheb, millega tegeletakse, kas ettevõttes valitseb kord või segadus. Seepärast on oluline, et ka audiitor mõistaks vastavat majandusvaldkonda ning oleks spetsialiseerunud.

Edasi minnakse riskide hindamise juurde. "Me hindame neid riske, mis võib ettevõtte  finantsaruandes minna valesti. On ju kohti, kus risk on väga väike. Näiteks elektriarvete maksmise ja kuluga on seotud väga väike risk, sest see on stabiilne, seotud arvestiga, Eesti Energia saadab arve ja kui midagi on valesti, siis kohe ka meeldetuletuse. Seega keskendutakse ikka nendele kohtadele, kus võiks olulisi riske olla," seletab Margus Lutsoja.

Kolmas etapp on testide tegemine. Tiit Raimla sõnul tähendab see auditi osa, kus lõpuks vaadatakse algdokumente. Kui valimi hulgas vastab kõik ootustele, siis võib järelda, et kogu see lõik töötab laitmatult. Siin on väga oluline vaadata juhtide kontrolliprotseduure. Küsimus pole ainult selles, kas raamatupidaja teeb siin asju õigesti, vaid kas vastava lõigu juht teab ja kontrollib protsesse. Hea audiitor ei lävi tõendusmaterjali saamise eesmärgil auditi käigus ainult raamatupidajatega, vaid ka vastutusvaldkondade juhtidega. Selge on see, et suure tootmisettevõtte raamatupidaja ei saa teada, kas mingi mutri ostmine mingisse seadmesse on vajalik ja põhjendatud. Idee on selles, et õiged inimesed peavad tegema õigeid asju. Kulude ja investeeringute vajalikkust peavad teadma vastavate üksuste juhid.

Märkusega järeldusotsus on pigem erand

Ja lõpuks antakse ettevõtte finantsaruannetele hinnang järeldusotsuse kujul. Margus Lutsoja kinnitab, et praegu Eestis enam suuremate ettevõtete aruannetele üldjuhul ei anta halba hinnangut. Ettevõtted, mis on suutnud juba kümme aastat elus püsida, ei saa oma aruandlusega väga kreenis olla. Turukonkurents lihtsalt ei lubaks seda. Märkusega järeldusotsus on siiski pigem erand.

Tiit Raimla sõnul võib audit mõnikord siiski lõppeda märkusega. See ei pruugi kohe tähendada, et ettevõte on midagi pahatahtlikult valesti või pahasti teinud. Märkusel on alati omad põhjused. Näiteks võib juhtuda, et emaettevõttes on muutunud mingid põhimõtted ja sama aruandlust tahetakse näha Eestis, kuigi meie juhendid on erinevad. Lääne parktikas tähendab börsiettevõttele isegi pisike märkus peaaegu surmaotsust, sest investorite usaldus kaob ja nad võtavad oma raha lihtsalt välja. Selles mõttes on Eesti firmadel ja ärikultuuril veel arenguruumi.

Audiitorid rõhutavad, et audit ei hakka mitte aasta lõpus, vaid kohe majandusaasta algul. See tähendab ettevõttele pidevat kontakti oma audiitoriga. Ja paremad ettevõtted sellest põhimõttest lähtuvadki – enne suurtesse tehingutesse sisenemist peetakse oma audiitoriga nõu. Aasta lõpus on juba hilja tõdeda, et kümneid miljoneid kroone kajastati aruandes valesti. Audiitor on ikkagi kogemustega partner ja konsultant, mitte pelgalt järeldusotsuse väljastaja.

Nimetatud jooniseid näeb Ärielu märts 2006 numbrist.

Avaldatud: Ärielu märts 2006