Tallinna ülikooli ja tööinspektsiooni koostöös lahkavad tudengid tööeluga seotud küsimusi, lootuses leida neile vastuseid. Seekordses artiklis pööratakse pilk minevikku.
Tööohutuse tagamine riigi poolt on inimajaloos väga uus nähtus. XIX sajandi keskpaigani töötasid mehed, naised ja isegi lapsed rasketes tingimustes ning heaolu töökohal sõltus täienisti tööandja härdameelsust ja heldusest.
Tööstusrevolutsioon sai alguse Suurbritanniast ja sellega kaasnesid ka esimesed seadusandlikud sammud töötajate kaitsmiseks. Esimeseks seaduseks selles valdkonnas võib nimetada 1802. aasta "Töötajate tervise ja moraali akt" (The Health and Morals of Apprentices Act). Selle eesmärk oli nõuda vabrikute omanikelt piisav ventileeritus ja puhtus vabrikutes. Seaduse autor Sir Robert Peel pidas seda vajalikuks seoses ekstremsete epideemiatega tema enda ettevõtetes.
Ametlikes vabrikutes töötavad töölised said ka muid õiguseid: õigus vastavale väljaõppele ja tööriietele tööandja kulul. Lisaks pidi vähemalt kord kuus olema töölistele tagatud jumalateenistus, tööpäev oli piiratud 12 tunnini päevas (v.a pausid), alaealistel oli üldse keelatud öösiti töötada. Kuna seadus oli konkreetselt suunatud töölistele ja praktikantidele, siis hakkasid tööandjad lapsi registreerima teises staatuses ja tänu sellele vältisid igasugust seadusest tulenevat vastutust.
Robert Peel jätkas oma katseid saavutada progressi ja 1815. aastal esitas Briti parlamendis uue seaduseelnõu, mis võeti vastu 1819. aastal "Puuvilla veskite ja vabrikute akti" nime all (Cotton Mills and Factories Act). Ka see seadus osutus väheefektiivseks, sest riigil puudusid õigused kontrollida seaduse täitmist.
Vaatamata praktilise efekti puudumisele, sai tööohutuse teema tänu Robert Peeli tegevustele ulatusliku meediakajastuse. Briti ajalehed hakkasid võrdlema kohalikke töötajaid Ameerika orjadega; tõenäolised sarnasused mõjutasid avalikku arvamust. Üks tuntumatest tegelastest, kes võttis sellel teemal palju sõna oli kirjanik Charles Dickens. Reformeerimise protsess sai alguse ja XIX lõpus Suurbritannias tekkisid suhteliselt arenenud tööseadused ja töötavad mehhanismid nende elluviimiseks ning meetmed kohusetundetute tööandjate karistamiseks.
Suurbritannia eeskuju mõjutas teiste riikide seadusandlust, mõned riigid läksid ka kaugemale. Näiteks kantsleri Otto von Bismarki ajal kindlustas Saksa Reichstag riiklikult kõik töötajaid. 1884. aastal tekkis töötajatel esmakordselt maailmapraktikas õigus kompensatsioonile õnnetusjuhtumi või haiguse korral.
XX sajand tõi aina rohkem positiivseid muudatusi tööohutuse valdkonnas. Palju tähelepanu pöörati arenenud riikides toksilistele ainetele, millega tööstustöötajad regulaarselt kokku puutusid. 28. juunil 1919. aastal asutati Genfis rahvusvaheline tööorganisatsioon (ILO). Sinna kuulub 187 riiki ning ILO allub ÜROle. Ka tänapäeval võitleb rahvusvaheline tööorganisatsioon tööliste õiguste eest arengumaadel, kus kohati on laialt levinud tööle sundimine ja laste ekspluateerimine.
Seega töötingimustel ning ohutul töötamisel on ka tänasel päeval palju ruumi areneda.
Vaata lisaks:
- Health and Morals of Apprentices Act 1802
- Cotton Mills and Factories Act 1819
- Rahvusvaheline tööorganisatsioon
