Avaldatud andmetel kasvas Eesti keskmine brutopalk selle aasta kolmandas kvartalis aastaga 7,8%, jõudes 1553 euroni. Pärast üürikest koroonakriisi-aegset hingetõmbeaega on palgakasv seega kindlalt tagasi 7-8% vahemikus, mis peegeldab majanduse head seisu ja suurt nõudlust töötajate järele.
Keskmine palk kasvab kiiremini niigi hästitasustatud valdkondades
Kõige kiirem oli palgakasv 2021. aasta kolmandas kvartalis kunsti, meelelahutuse ja vaba-aja veetmise tegevusalal – 14%. Siin tuleb aga arvesse võtta mullust tausta, kus kriisi tõttu langes sektori keskmine palk enam kui 2%. Ent väga kiiresti kasvas keskmine palk ka info ja side tegevusalal, kus see absoluutsummas niigi juba kõige kõrgem oli. 13% palgatõusu tõttu kerkis keskmine brutopalk sel alal lausa 2878 euroni.
Kui vaadata palgakasvu veidi pikema perioodi, näiteks viimase viie aasta vältel, siis on ka siin palgaralli selge võitja olnud info- ja side valdkond, seda muidugi just IT ettevõtete suure panuse tõttu. Kui võrreldes 2016. aastaga on Eesti keskmine palk suurenenud 36%, siis info- ja side alal 51%. Seeläbi on viie aastaga tõusnud info ja side alal töötavate inimeste palk keskmiselt ligi 1000 euro võrra, mis on rohkem kui täna näiteks majutuse ja toitlustuse valdkonnas üldse keskmise brutopalga näol teenitakse.
Kuigi selle aasta kolmandas kvartalis oli avaliku sektori palgakasv tagasihoidlik, siis viimase viie aasta vaates on helde olnud ka riik. Kõrvutades tänaseid numbreid 2016. aasta omadega, troonivad palgakasvu edetabeli tipus mitmed tegevusalad, mille peamine rahastusallikas on riigieelarve. Tugev palgakasv on aset leidnud näiteks tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, kus keskmine palk on viie aastaga suurenenud 41% ja küündib nüüd 1710 euroni. Palgakasvu peamine eestvedaja on siin olnud just meditsiinitöötajate edukad kollektiivkokkulepped, ent viimati ka koroonapandeemia, mis on riiki sundinud maksma ületöö- ja lisatasusid. Kiirest palgatõusust on osa saanud ka ametnikud – avaliku halduse alal on keskmine palk kasvanud viie aastaga 37%, tõustes 1868 euroni.
Üldistatult võib tõdeda, et pikemaajalises vaates on palgakasv olnud kiirem suhteliselt hästi tasustatud sektorites ja aeglasem madalapalgalistes tegevusvaldkondades. Keskmisest kiiremini on palk kasvanud näiteks erinevate valgekraeliste teenuste pakkujate seas nagu seda on inseneri-, õigus- või reklaamibürood, samuti finantsvaldkonnas. Napp on palgatõus olnud aga põllumajanduses, majutuses-toitlustuses ja erinevate lihtsamate teenuste pakkujate seas.
Ebavõrdsuse kasvu on pidurdanud sotsiaaltoetused ja tulumaksureform
Kõrge- ja madalapalgaliste sektorite erinev kasvukiirus tekitab õigustatult küsimuses, kas ja kuivõrd on see suurendanud ühiskonnas ebavõrdsust? Tõepoolest, suhtelise ebavõrdsuse näitaja on Eestis viimastel aastatel suurenenud – ent seda enne sotsiaalsiirdeid. Riiklikke sotsiaaltoetuseid ja pensione arvesse võttes on suhteline vaesus 2013. aastast alates pidevalt allapoole tulnud. Sellegipoolest kipuvad uuringud kinnitama, et inimeste eneseväärikusele ja eluga rahulolule mõjub paremini see, kui sissetulek suudetakse teenida palgatöö, mitte sotsiaaltoetuste abil. Seetõttu võiks positiivselt tunnustada paari aasta tagust tulumaksuvaba miinimumi reformi, mis on netopalkade ebavõrdsust pisut vähendanud. Pikemas plaanis on kõrgete ja madalate palkade erinev kasvukiirus muidugi soodne kasvupinnas poliitilise krediidi lõikamiseks.
Millistes sektorites hakkavad töökohad kaduma?
Kiire palgakasvu lõppu ei ole nii pea oodata, pigem vastupidi – täna ennustavad kõik näitajad hoopis selle edasist kiirenemist. Eesti majanduskasv on kiire ja laiapõhjaline ka järgmisel aastal ning kõik majandussektorid soovivad seetõttu töötajaid juurde värvata. Et paljudel tegevusaladel on vaba tööjõuressurss täielikult ammendunud, siis on kriitilise tööjõuvajadusega ettevõtete jaoks ainus võimalus proovida neid konkurentide käest üle osta. SEB majandusprognoosi põhjal kergitab see protsess Eesti keskmist brutopalka 2022. aastal 8,5%, mis oleks viimase 15 aasta suurim palgatõus. Jõulisest palgakasvust saavad osa kõik majandussektorid, kuid kõigi eelduste kohaselt võidavad sellest enim need, kelle oskused on tööturul juba niigi kõrgelt hinnatud ja tasustatud.
Tuleb ka tõdeda, et taoline palgakasv ei pruugi olla jõukohane kõigile ettevõtetele. Tööjõukulud osakaaluna nii ettevõtlussektori käibest kui sisemajanduse kogutoodangust on viimase kümnendi vältel pidevalt suurenenud ja jõudnud jõuka riigi tasemele. Kuigi koroonakriis seda trendi korraks vääratas, pole praeguses tööjõukriisis kahtlustki, et varasem suundumus jätkub. Nii mõnegi ettevõtte kasumimarginaali viilib taoline kasv aga juba niivõrd õhukeseks, et tekib kahtlus selle jätkusuutlikkuses. Kui vaadata millises sektoris on täna teenitav lisandväärtus võrreldes sinna panustatud töötundidega üks nigelamatest, siis ei tuleks suure üllatusena, kui esimesed ettevõtted, kes on sunnitud oma tegevust ümber mõtestama, oleksid pärit töötlevast tööstusest.
