Esmaspäeval, 4. juunil 2018. a otsustas riigikohus mitte võtta menetlusse Creative Union AS kassatsioonkaebust, millest tulenevalt riik ei pea juhatuse liikme lepingu alusel töötavale isikule hüvitama isapuhkuse tasu.
Tallinna ringkonnakohus jättis veebruaris Creative Union AS apellatsioonkaebuse rahuldamata (haldusasja nr 3-17-657) ning Tallinna halduskohtu 21. juuni otsuse (otsuse nr 3-17-657) muutmata. Esmaspäeval otsustas riigikohus ettevõtte kaebust mitte menetlusse võtta.
Ettevõtte Creative Union AS juhatuse liige soovis kasutada õigust kümne tööpäeva pikkusele isapuhkusele. Creative Union pöördus möödunud jaanuaris sotsiaalkindlustusameti poole ning taotles, et amet hüvitaks äriühingule riigieelarvest juhatuse liikme kümne tööpäeva pikkuse isapuhkuse tasu.
Amet vastas Creative Union ASi taotlusele ning teatas, et puudub õiguslik alus isapuhkusele ning selle hüvitamiseks tööandjale, kuna isikuga on sõlmitud juhatuse liikme leping, mis kuulub võlaõigusseaduse valdkonda, ning töölepingu seaduse kohaselt ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule.
Halduskohus leidis oma eelnevas lahendis, et Creative Union on omal vabal valikul lepinguvabaduse tingimustes nõustunud kolmandale isikule perekonnaga koos olemiseks võimaldama puhkeaega koos tasu maksmisega. Sellega on kaebaja võtnud teadlikult riski, et see summa võib jääda ameti poolt hüvitamata – kaebajale oli teada, et juhatuse liige ei tööta töölepingu alusel ning hoolsale ettevõtjale pidi teada olema või hõlpsasti riigi teatajast leitav ka puhkuseregulatsioon ja isapuhkuse tasu hüvitamise tingimused.
Kohus lisas veel, et töölepingu seaduses ei ole ette nähtud tasustatud isapuhkus põhiseaduses sätestatud põhiõigusi kaitsva abinõuga, mida tuleb isikutele igal juhul tagada ning ka võrdse kohtlemise põhimõte ei kohusta erinevaid isikute rühmi ühtviisi kohtlema.
Kohtupraktika kohaselt kohalduvad töölepingu sätted juhatuse liikmele, kui ta teeb muu hulgas töölepingu alusel tööd, mis ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist. Seega ei ole juhatuse liikmeks oleva isiku jaoks õiguslikult välistatud töölepingu seaduse alusel isapuhkuse saamine ja tema tööandjal nõudeõigus sellise puhkuse eest makstud tasu hüvitamiseks riigi vastu.
Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus tugines asja lahendamisel õigesti asjaolule, et kaebuse esitajaks on antud juhul äriühing, mitte selle juhatuse liige. Kaebaja kui äriühing ei ole põhiseadusest tulenevate põhiõiguste kandja, järelikult ei saa see ka kohtumenetluses tugineda nende põhiõiguste rikkumisele. Kaebaja puhul esineb eelkõige riive, sest juhatuse liikmega sõlmitud lepingu liigi tõttu ei hüvita riik kaebajale tema juhatuse liikmele välja makstud isapuhkuse tasu.
Kaebaja erinev kohtlemine tööandjatest, mis on sõlminud töölepingu ning millele riik seetõttu hüvitab töötajatele välja makstud isapuhkuse tasu, on tingitud seadusandja otsustusest sätestada isapuhkus töölepingu seaduses ühe puhkuse liigina. Töölepingu seadus on eriseadus võlaõigusseaduse suhtes ning töölepingu regulatsiooni ei saa ilma selgesõnalise viiteta üle kanda käsunduslepingule.
Asjaolu, et kaebaja poolt kolmandale isikule võimaldatud isapuhkuse kulutusi kaebajale riigieelarvest ei hüvitata, ei tähenda, et töölepingu seadus oleks vastuolus põhiseadusega. Kaebajal ja kolmandal isikul oli võimalik sõlmida ka tööleping. Valides lepingu liigi, on kaebaja ja kolmas isik olnud eelduslikult teadlikud erinevate lepingutega kaasnevatest õigustest ja kohustustest.
