Tööohutuse järelevalve juured ulatuvad 19. sajandi Inglismaale ning Tööstusrevolutsiooni. Aastal 1802 võeti seal vastu esimene seadus, mis reguleeris tehasetöötajate ohutust ja heaolu. Paraku seaduse vabatahtlik järgimine soovitud muutuseid ei toonud ning 1833. aastal määrati ametisse esimesed neli inspektorit, kelle ülesanne oli pöörata ennekõike tähelepanu ülemäära pikkadele tööpäevadele. See märgib ka kaasaegse tööohutuse järelevalve sündi.
Inglismaa eeskujul määrasid inspektorid ametisse ka teised riigid. Näiteks Saksamaal käidi see mõte välja 1837. aastal, kuid reaalsete tegudeni jõuti alles 15 aastat hiljem. Prantsusmaal jõuti töötava kontrollüksuseni 1870ndatel.
Põhjused, miks inspektorid ametisse määrati, olid mitmekihilised. Ühest küljest olid selle taga humanitaarsed väärtused ning majanduslikud kaalutlused. Teisalt rakendati tööohutust poliitiliste eesmärkide nimel ning selles nähti olulist rolli riigikaitses. Nimelt oli laste ja noorte säästmine tulevase elujõulisema sõjaväe aluseks.
Tööinspektorid said lõplikult kaasaegse ühiskonna osaks 1890. aastal, kui Berliinis toimunud konverentsil võeti vastu rahvusvahelised standardid, mille järgi pidid 15 osalenud riiki lähtuma tööohutuses ja -tervishoius sarnastest põhimõtetest. Ühtlasi langes neile kohustus jälgida ka reeglite täitmist. Sellega oli 20. sajandi alguseks süsteemi vundament paigas.
Esimesed tööinspektorid ja nende ülesanded
Enne iseseisvumist tegutsesid Eestis vabrikuinspektorid, kes teostasid riiklikku järelevalvet vabrikute ja ettevõtete üle. Nende tegevus lakkas aastal 1918, kui Eesti ajutine valitsus määras ametisse töökaitse komisarid, kelle ülesanneteks olid (L. Johanson 1920):
- töökaitseseaduste ja eraldi tööliste kindlustusolude täitmise järele valvamine;
- nimetatud seaduste rikkumiste üle protokollide tegemine ja viimaste ärasaatmine sellekohastele ametiasutustele ja kohtutele;
- kohtutes oma protokollide järgi süüdistamine;
- ettevõtjate poolt väljaantavate tööstusettevõtete sisemist korda määravate ettekirjutuste, tabelite, palgatasu hinnakirjade, tööaja kohta käivate reeglite ja kõiksuguste teiste määruste läbivaatamine ja kinnitamine;
- järelvalve, et ettevõtjad kui ka töölised kõiki väljaantud määrusi ja eeskirju täidaksid;
- tööliste ja ettevõtjate vahel ettetulevate konfliktide lahendamine vahekohtute ja lepituskodade korraldamise teel;
- kaasatöötamine tööbörside asutamisel ja nende tegevusel;
- osavõtmine kohalikest asutustest selle sihiga, et tööliste elusse puutuvates küsimustes üleüldised, majanduslikku elu reguleerivad määrusi kooskõlla viia töökaitse seaduste ja tööliste huvidega;
- tööministeeriumi käskude täitmine ja töökaitse asutuste otsuste täitmiseks tarvilike käskude andmine ja nende täitmise järelvalve;
- valitsuse ülesandel vabrikute ja tehaste revideerimine ja kõigist neist asutusi revideerivatest komisjonidest osavõtmine;
- arvustiku teadete kogumine kõigi nende ameti piirkonnas olevate järelvalve alla käivate ettevõtete tegevuse üle ja nende teadete kokkuvõtmine ja läbitöötamine.
Kui komisarile esitati teade rikkumise kohta, oli tema kohuseks kannatanule nõu anda ning süüdlane vastutusele võtta. Juhul, kui rikkumises jäi süüdi tööandja, siis võidi määrata talle rahatrahv. Tasumata trahv nõuti sisse ettevõtte omanikult. Kõik toonased komisarid allusid töö- ja hoolekandeministrile.
Tööinspektori tänapäev
Tänapäeval teostavad tööinspektorid riiklikku järelevalvet töösuhete, -ohutuse ja -tervishoiu alaste rikkumiste tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks kõrge ohuga (suure riskiastmega) ettevõtetes. Sealhulgas kontrollitakse töökeskkonda, töösuhteid või mõlemat koos.
Tööinspektsiooni juhtiva tööinspektori Veigo Tumaševski sõnul keskendutakse töösuhete kontrolli käigus põhiliselt töö- ja puhkeaja nõuete täimisele ning töötingimustest teavitamisele. "Töökeskkonna kontrolli käigus vaadeldakse töötingimusi, töötajate ohutust, aga ka töökeskkonnaalast dokumentatsiooni, töötajate juhendamist ning riskianalüüside ja ohutusjuhendite olemasolu. Sarnaselt varasemale kogutakse ja analüüsitakse statistikat ning osaletakse seadusloomes," avas Tumaševski.
Võrreldes sajanditaguse ajaga ei keskenduta enam sisekorraeeskirjadele ning palgaarvestusele (va miinimumpalga nõude täitmise jälgimine). Samuti on liikunud ameti alt välja tööbörside temaatika, millega tegeleb nüüd Töötukassa.
Rohkem võimalusi
Tänapäevasel tööinspektsioonil on märksa rohkem ressursse, kui sada aastat tagasi. Nii on võimalik teha aktiivselt sihtkontrolle, mis on suunatud kitsamale valdkonnale (näiteks isikukaitsevahendite kasutamine või siis kindlat tüüpi ettevõtted). Kontrollid toimuvad nii hoiatamata kui ka ette teatamisega.
"Samuti teostatakse üleriigilisi sihtkontrolle lähtuvalt ohuhinnangust ning lähtuvalt sotsiaalpartnerite sisendist. Kontrollide põhjal koostatakse protokollid ning vajadusel ettekirjutused, sunniraha hoiatused või alustatakse väärteo menetlusi," kirjeldas Tumaševski.
Kui võrrelda olukorda just iseseisvunud Eestis praegusega, siis on paljud nüansid muutunud, kuid laiemad eesmärgid püsinud sarnased. Jätkuvalt panustatakse töövõimet hoidva ja säästva töökeskkonna loomisele ning ausale konkurentsile.
Tööinspektor tulevikus
Veel 10 aastat tagasi puudusid ametid nagu droonioperaator, elunõustaja, jagamismajanduse autojuht või youtouber. Maailm on aga kiires arengus ning kindlasti muutub lähemate kümnendite perspektiivis ka tööinspektori tegevuse sisu ja vorm.
Võib unistada suurelt ja mõelda, et inimeste teadlikkus oma õigustest ja võimalus nende eest seista ning töökeskkonna olukord tervikuna muutub nii olulisel määral, et töötaja elu ja tervise säilimise eest seisvat ametiisikut ehk tööinspektorit ei olegi enam vaja. Kuid selline mõte on ilmselt liialt naiivne.
Seega tasuks pigem pilk suunata tehnoloogiale. See loob tulevikus uusi võimalusi teha ettevõtja ja töötegijaga rohkem koostööd, panna paremini suhtlema riigi erinevad andmekogud ning saada ja töödelda infot. Juba praegu on olemas kukkumisanduritega tööriided ja jalanõud ning töötaja pulsi sagedust ja vererõhku jälgivad seadmed. Ehitus- või valveobjekti jälgivad kaamerad, droonid ja satelliidid. Tööaja arvestuse pidamine toimub automaatselt ja nutikad arvutiprogrammid hoiavad silma peal töökeskkonna õhu keemilisel koostisel ning teistel töötingimuste parameetritel. Selliste abivahendite toel saab ehk tulevikus jooksvalt hinnata töökeskkonna olukorda ning sekkuda vaid vajaduse tekkides.
Siit edasi fantaseerides võiks sekkumine teatud juhtudel olla lausa automaatne. Töökeskkonda analüüsiv arvutiprogramm peatab ise ohtlikuks muutunud masina või seadme või piirab ligipääsu ohtlikule töökohale.
Võib eeldada, et tuleviku tööinspektoril peab olema lisaks headele teadmistele töökeskkonnast ja õiguslikest regulatsioonidest ka IT-tehnilist taipu ja miks mitte ka droonioperaatori oskused, et ise kohale minemata olukorrale hinnang anda.
Soovime sõltumata realiseeruvast tulevikustsenaariumist, et Eesti töökohad ja töötingimused muutuksid ohutumaks ning tõstaksid meie kõigi tööelu kvaliteeti.
Kasutatud allikad:
L. Johanson (koost.). Töökaitse seadused. Tallinn: Eesti Tööliste Kirjastus-Ühisus 1920.
W. v Richthofen. Labour Inspection. A Guide to the Profession. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Veneetsia, 2002.
