Paljudele Eesti ettevõtjatele on tööjõukulu üheks oluliseks komponendiks välislähetuse päevarahad. Nende kaudu hüvitatakse töötajatele ja juriidilise isiku juhtimis-või kontrollorgani liikmetele (näiteks juhatuse ja nõukogu liikmetele) seoses tööülesannete täitmiseks välisriiki saatmisega suurenenud igapäevakulud.
Välislähetuste päevarahade maksmise tingimused on sätestatud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009. a määruses nr 110 “Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“. Nagu ka pealkirjast näha, siis sama määrusega on reguleeritud nii töölähetusega seotud kulude hüvitamisse kui ka välislähetuse päevarahadesse puutuv.
Hetkel kehtiva redaktsiooni kohaselt on välisriiki lähetatul õigus nõuda välislähetuse päevaraha 22,37 eurot päevas (lisaks mõistlike kulude hüvitamisele). Nimetatud 22,37 eurot päevas on minimaalne summa, mida tööandja välislähetuse korral päevarahana tasuma peab.
Soodustamaks tööandjate poolt minimaalsest päevaraha määrast kõrgema päevaraha maksmist, on seadusandja kehtestanud reegli, et välislähetuse esimese 15 päeva kohta saab tööandja maksta maksuvabalt kuni 50 eurot päeva kohta, kuid kõige rohkem 15 päeva kohta kalendrikuus. Sealt edasi 32 eurot iga järgneva välislähetuse päeva kohta. Maksuvaba piirmäära ületav osa maksustatakse samamoodi nagu palgatulu.
Välislähetuse päevaraha alammäära suurus (22,37 eurot päevas) kehtib alates 2011. aastast. Välislähetuse päevaraha maksuvabasid piirmääradasid ei ole tõstetud alates 2016. aastast. Selle aasta märtsi lõpus esitasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon, Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ehitusettevõtjate Liit ühise seaduseelnõu ettepaneku päevaraha maksimaalsete maksuvabade piirmäärade tõstmiseks. Artikli autori hinnangul on vahepealseid majanduslikke arenguid arvestades nii päevaraha maksuvabade piirmäärade kui ka alammäära kehtestamisest möödunud piisavalt pikk aeg, et vaadata need määrad üle. Muuhulgas hindamaks, mis on piisavad määrad vältimaks Eesti ettevõtjate konkurentsivõime kahjustamist võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kui ka tagamaks välislähetusse saadetute igapäevakulude suurenemise piisav hüvitamine. Kas ja kuidas seadusandja aga kehtivat regulatsiooni muudab, näitab aeg. Seni tuleb lähtuda kehtivast redaktsioonist.
Allikas: Addenda
