Kuigi kuum suveilm paneb mõne kliimasoojenemise positiivse mõju üle rõõmustama, siis Eesti Energia teade 1300 töötaja sundpuhkusele saatmise kohta näitab, et kliimamuutus võib omada ka siinkandis väga valusaid tagajärgesid.
Kliimasoojenemine jõudis Ida-Virumaale
Kliima soojeneb, liustikud sulavad, merevesi tõuseb – kohati tundub, et keskkonnateemad on muutunud igapäevase uudisvoo tapeediks, mis keskmist eestlast kuigivõrd ei kõiguta. Ja järgmisel päeval jõuab kliimasoojenemise karm reaalsus kohale aga vägagi käegakatsutavalt. Juunikuu esimese nädala kõige negatiivsem majandusuudis oli kahtlemata Eesti Energia teade 1300 töötaja sundpuhkusele saatmise kohta. Tegelikult ju veel koos ridade vahele peidetud hoiatusega, et enamus koju saadetutest ei pruugi tööle naastagi. Ida-Virumaale koondunud energiatööstus on regiooni üks kõige tähtsamaid tööandjaid ja võrdväärset aseainet teiste töökohtade näol on pakkuda raske. Kuigi selle otsuse otseste põhjustena nimetati oluliselt kallinenud CO2 kvooti ja Venemaalt pärit elektrienergia ebaausat konkurentsi, siis tegelik probleem on palju laiem – globaalne kliimasoojenemine ja põlevkivienergeetika sobimatus kaasaegse kestliku (sustainable) majandusmudeliga.
Kahjuks ei ole Eesti energeetikasektorit tabanud probleem ajutine. Kuigi CO2 õhku paiskamise maksumus on Euroopa kvoodibörsil tõepoolest kallinenud, ei saa praegust hinnataset pidada turuosaliste jaoks suureks üllatuseks. Eesti energiatootmine on üks Euroopa kõige reostavamatest: põlevkivienergia CO2 emissioon ületab kolm korda EL keskmist ja isegi kirutud Venemaa importenergia oma. Et Euroopa püüab aina jõulisemalt kliimasoojenemise vastu võidelda, ei ole viis, kuidas Eesti senini on energiat tootnud jätkusuutlik. Valdkonna asjatundjate sõnul aitaks praegust kriisi leevendada suurem biomassi kasutamine. Iseasi kui mõistlik on puidu kateldesse ajamine ja millist mõju avaldaks see puidutoorme hinnale. Põlevkivitööstuse võimalusena nähakse selle ahju ajamise asemel kasutada kivi õli tootmiseks. Ümbertöötlemisvõimekuse suurendamine nõuab aga suuri investeeringuid, mis võtavad aega. Vaadates globaalseid trende, võib lisaks juhtuda, et kümnekonna aasta pärast on need investeeringud juba kasutud.
Keskkonnamõjude maksustamine suureneb
Kuigi “pehmetel väärtustel” on inimeste ja ettevõtete keskkonnaalase käitumise suunamisel kindlasti oluline roll, siis kipuvad asjad maailmas juhtuma ikkagi raha pärast. Sellest põhimõttest lähtuvalt on keskkonnasaaste vähendamiseks ellu kutsutud ka sellised programmid nagu Euroopa heitmekvoodi kauplemissüsteem. Süsteemi lähtekohaks on majandusteaduslik probleem – CO2 emissioonid tekitavad negatiivseid tagajärgi kogu ühiskonnale, kuid seda ei korva ükski mehhanism. Üksikisiku tasandil on mõju ka piisavalt väike, et seda eirata. Negatiivse välismõju maksustamisele pani oma töödega aluse Briti majandusteadlane Arthur Pigou, kuid kapitalismi ja säästva arengu põhimõtete ühildamine on väga kuum teema ka tänapäevases majandusteaduses.
Euroopa Liidu kvoodisüsteemi peetakse vähemalt majandusteaduslikust vaatevinklist maailma üheks kõige arenenumaks vahendiks kliimasoojenemise vastases võitluses. Erinevalt näiteks lihtsast kütuseaktsiisist on süsteemi püütud üles ehitada nutikamalt, muutes lubatud CO2 emissiooni turul kaubeldavaks. Ideaalis aitab see emissioone vähendada ettevõtetes, kus see on kõige efektiivsem ja hoiab saastamise hinna dünaamilise ja kohandumisvõimelisena.
Euroopa Liidu riikide poolt emiteeritud kasvuhoonegaasid moodustavad siiski vaid vähem kui 10% maailma “kogutoodangust”. 2017. aastal oli maailma CO2 emissioon hinnanguliselt 37 miljardit tonni. Suurimaks reostajaks on Hiina 11 miljardi tonniga, kellele järgneb 5 mld tonniga USA. Samas on ka Hiina juba katsetamas Euroopaga sarnast kvoodikauplemissüsteemi, mis peaks üleriigiliselt jõustuma 2020. aastal.
Töötu Ida-Virumaa ei ole kooskõlas kestliku arenguga põhimõtetega
Kestlik areng ei ole aga vaid loodushoid. Sageli kipuvad seda unustama ka need, kes end kõige suuremateks valdkonna eestvõitlejateks peavad. Kui keskkonnamõju vähendamise nimel kõik põlevkivisektoriga seotud inimesed oma töö kaotavad, võib selle koondmõju Eestile ilmselt olla negatiivsemgi, kui on põlevkivikasutusest tingitud kahju. Seetõttu ei tundu radikaalne Põxit ka järgmisel kümnendil realistlikuna. Küll peaks täna ära kasutama väga soodsat hetke tööturul, kus põlevkivisektoriga seotud inimestel on uue ameti leidmine lihtsam kui kunagi varem.
Eesti ei ole sellega kindlasti mingi erand, kuid viimased diskussioonid näiteks võimaliku tselluloositehase ja metsaraie ümber on näidanud, et kestlikuma majandusmudeli poole liikumist takistab diskussiooni vähene teadmistepõhisus ja nö “keskpõranda” puudumine. Keskkonnakaitsjad kipuvad olema liialt radikaalsed ja ideoloogilised, samas kui valdav enamus inimestest ei huvitu neist teemadest üldse. Et Eesti järgib Euroopa trende väikese viitajaga, võib aga peagi oodata rohelise maailmavaate jõulisemat esiletõusu ka siinses igapäevapoliitikas. Iseasi, kas see meid ühiskonna jaoks optimaalse tulemini viib.
