Finantskriisile järgnenud odava raha poliitika aeg on vähemalt selleks korraks läbi. Viimase tosina aasta jooksul keskmiselt 0,3 protsendi ümber kõikunud kuue kuu euribor jõudis novembris juba 2,3 protsendini ning on üsna kindel, et see tõus jätkub.

Kuigi 2,3 protsenti on ainult kaks kolmandikku finantskriisile eelnenud üheksa aasta 3,45 protsendi suurusest keskmisest kuue kuu euribori tasemest, on nii kõrge baasintress tuhandetele viimase kümne aasta jooksul pangast raha laenanud inimestele esimeseks kokkupuuteks intressimäära tuntava kallinemisega. Tõsiasi on see, et tänane baasintress jääb endiste aegade määrale veel alla, kuid see ei muuda intressikulu olematuks.

Sellele vaatamata on meil praegu rohkem tegu raha kallinemisest põhjustatud emotsionaalse häiritusega, kui baasintressi kallinemisest põhjustatud aukudega inimeste eelarvetes. Ei ole ju kellelegi saladuseks, et Euroopa Liidus kahekohaliseks kasvanud tarbijahinna indeks ennustab baasintressi järkjärgulist suurendamist seni, kuni inflatsiooni pole kontrolli alla saadud. Aga milline saab olema see intressimäär, ei tea täna keegi, ja see põhjustab stressi.

150 eurot kadus kui vits vette

Aga elu tahab elamist ja õnneks on meil võimalik midagi ka ette näha ja arvutada. Esiteks peame arvestama sellega, et kõige halvem, milleks on suur tarbijahinna tõus, oli juhtunud juba enne baasintressi tõstmist ja baasintressi tõstmisel polnud selles mingit süüd. Nii näiteks võttis tarbijahinna tõus möödunud aasta lõpus Eesti tarbijalt ära rohkem kui kümnendiku tema ostujõust sõltumata sellest, kas see ostujõud esines hoiuse või töötasu kujul. Rahas tähendas see ühe miljardi hajumist inimeste pangahoiuste koguväärtusest ja 150 euro suuruse ostujõu kadumist keskmise töötaja kuupalgast.

Võrreldes ülaltooduga on baasintressi suurendamise mõju tänaseni üsna tagasihoidlikuks jäänud. Nii näiteks suurendab keskmise kodulaenu puhul (ca 100 000 eurot 25 aastaks) 1% suurune intressitõus igakuist tagasimakset ligikaudu 50 eurot.

Aga kui möödunud aasta lõpus kadus töötasu ostujõust üksnes kümnendik ehk 150 eurot, siis täna kaob 1600-euroseks kasvanud keskmisest palgast juba veerand, see on 400 eurot, kuid 2,3% suuruseks tõusnud baasmäär näpistab 100 000 euro suuruse kodulaenu võtjalt ühes kuus ära umbes 120 eurot.

Inflatsioon kergitab ka soetatud vara väärtust

Lisaks saab kindla sissetulekuga inimene arvestada, et seesama inflatsioon, mis on suurendanud tema kuumakset, suurendab ka laenu eest soetatud vara väärtust. Tuleb aga mõista, et niisama kontol seisva raha väärtus samal ajal ei kasva.

Isegi, kui eeldada, et eluruumide kallinemise keskmine tempo jääb edaspidi 20 aasta jooksul 0,5 kuni 1,0 protsendipunkti madalamaks eelmise kahekümne aasta keskmisest, suureneb eluruumidesse investeeritud 100 000 euro väärtus 170 000ni. See saab 70 000 euro võrra suurema hinnasildi ning selle investeeringu väärtuse kasv säilib ka järgnevatel aastakümnetel.

On arusaadav, et igasugune planeerimata lisakulu ja selle suurenemise perspektiiv on heidutav ja ebameeldiv. Samas tuleb tulevikuotsuste tegemisel arvestada mitte nominaal-, vaid reaalintressi suurusega, mis kõige tähtsama laenutoote nagu kodulaenu puhul on praegu negatiivsem kui kunagi varem.

Keskmine palk on tõusnud viimasel aastakümnel üle nelja korra

Enne finantskriisi ei olnud euribori ja keskmise pangamarginaali summa kunagi tarbijahinna indeksist väiksem ja ka pärast kriisi oli kuni möödunud aastani kolm sellist aastat, kus tarbijahinna kasv ei ületanud intresside taset. Kuid need erinevused ei olnud siis kuigi suured.

Seevastu on tänaseks tarbijahinnaindeks kasvanud 3,5 protsendilt 25 protsendile ja aasta keskmine euribor -0,52 protsendilt ainult 2,3 protsendile. Sellist baasintressi suurendamist, mis reaalintressi kiiresti positiivseks muudaks on Euroopa riikide praeguse võlakoormuse juures üpris raske ette kujutada.

Tegelikult ongi euribori protsendi küsimus Eestis muust kontekstist lahti rebimisega mõnevõrra üle tähtsustatud. Kui hõivatuse probleem kõrvale jätta, määrab inimese laenuvõime ja selle muutumise ära siiski euribori ja inimeste sissetulekute kasvust tulenev sissetulekute ja kulutuste dünaamika, mis on viimase paarikümne aasta jooksul paari lühiajalise erandiga olnud kindlalt sissetulekute kasvu kasuks. Tuletagem meelde, et viimase kahekümne aastaga on keskmine palk Eestis kasvanud 366 eurolt 1693 eurole, see on 4,6 korda, aga aasta keskmine euribor kõikunud –0,52 ja +4,37 protsendi vahel.

Inflatsiooni ohjamine on tarbija enda huvides

Meie tulevikku ja toimetulekut ei ohusta niivõrd euribori suurenemine, vaid inflatsioon ning kui näiteks poole protsendipunkti suuruse baasintressi tõstmisega suudetakse inflatsiooni ühe või paari protsendipunkti võrra vähendada, jääks laenuvõtjad võitjaks isegi siis, kui nende laenukoormuse teenindamiseks kulub pool nende sissetulekutest. Igalt tuhandelt teenitud eurolt võidavad nad inflatsiooni alanemise tõttu tarbimisele minevast poolest viis kuni kümme eurot ja kaotavad selle teisest poolest kallinenud euribori pärast 2,5 eurot.

Negatiivse baasintressiga raha laenamise võimalus ei ole loomulik ega saanud kesta igavesti ja need, kes said viimase tosina aasta jooksul ülisoodsalt pikaajalist raha laenata, võivad lihtsalt oma head õnne tänada, kuid peavad meeles pidama, et lõppkokkuvõttes tuleb selles maailmas iga asja eest maksta.