Kui üha vähem inimesi kogub endale ise pensionilisa, siis muutub pikemas perspektiivis esimesest sambast pensionide senise taseme hoidmine üha raskemaks ja riigil tekib surve maksude tõstmiseks.
Kas vanaduspensioniks kogutav raha ja pensioniea elatustase on iga inimese isiklik asi või on see rohkem ühiskondlik vastutus ja seda peaks suunama hoopis riik? Vastutus on mõlemal. Kui tööealine inimene saab üldjuhul ise otsustada ja suunata, kuidas endale sissetulekut teenida, siis paljudel vanematel inimestel on see võimalus hoopis piiratum.
Pensioniks raha kogumisel ei maksa jääda lootma ainult riigile
Eesti riikliku pensionikindlustuse peamine eesmärk on tagada inimesele pensionipõlveks piisav sissetulek. See on paljude pensionisüsteemide eesmärgiks. Samas peavad ka inimesed ise olema varakult – just varakult – kaasatud oma tulevase pensioni kujundamisse, kuna riikliku pensioni suurust hakkavad üha enam piirama riigirahanduse võimalused. OECD soovitab oma möödunudaastases pensionide ülevaates (OECD Pensions Outlook 2020), et poliitikakujundajad peaksid tagama selle, et inimesed jätkavad pensioniks säästmist. Nii peakski pensionisüsteemi põhieesmärgiks olema vanemaealiste vaesuse ärahoidmine ja nendele piisava sissetuleku tagamine.
Pensioniks raha kogumisel ei tohiks aga jääda lootma ainult riigile ning samuti ei peaks ka riik kõikidele inimestele roosilise pensionipõlve kindlustama. See läheks lihtsalt liiga kalliks ja eeldaks väga suurt raha ümberjaotust. Isegi, vaatamata sellele, et alates 2027. aastast seotakse pensioniiga eeldatava eluea tõusuga, suureneb eesolevate kümnendite jooksul vanaduspensioniealiste inimeste arv ja osakaal rahvastikus ning tööealise elanikkonna suhtes. Nii on ilmselt juba paljudele teada, et tööealised peavad hakkama finantseerima üha suuremat hulka pensionäre.
Riiklik pensionisüsteem muutub üha suuremaks koormaks
Kui juba praegu kulub Eesti riigieelarve kogukuludest vanaduspensionidele 16%, siis tulevikus võib see olla veelgi suurem. Paari aasta taguses riikide võrdluses jäi Eesti vanemaealistele suunatud kulutuste osakaaluga valitsemissektori kogukulutustes ja SKP-s Euroopa Liidu liikmesriikide viimasesse veerandisse. Tulemuseks on see, et üle 65-aastaste hulgas on vaesusriskiga inimeste osakaal Eestis – ligi 45% – Euroopa Liidus kolmandal kohal pärast Lätit ja Bulgaariat ning see osakaal on viimastel aastatel tõusnud. Kui võrrelda Eesti üle 65-aastaste inimeste kasutatavat tulu alla 65-aastaste omaga, siis on see Euroopa Liidu kõige madalam ning ka vanaduspensionide asendusmääraga ehk nende osakaaluga enne pensioniiga teenitud sissetuleku suhtes kuulume me Liidu liikmesriikide võrdluses viimasesse kolmandikku.
Madalad pensionid on üheks põhjuseks, miks on Eestis üle 65-aastaste inimeste kõrgeim hõivemäär (14%) Euroopa Liidus. Muidugi on selle kõrge osakaalu taga ka meie paindlik tööseadusandlus ja kriisivälistel aastatel tööjõupuudus. Sellist kõrget vanemaealiste tööhõivemäära võibki vaadata nii soovina kui ka vajadusena töötada. Majanduskriisi tulemusel tekkinud riigirahanduse vilets seis seab aga piirid sotsiaalkulutuste tõstmisele. Niisiis, pikemas ettevaates muutub esimesest sambast pensionide senise taseme hoidmine üha raskemaks ning surve maksude tõstmiseks on täiesti ilmne.
Pensioniks ebapiisav ettevalmistus võib osadele maakondadele olla laastav
Vanaduspensioni saavate inimeste osakaal maakondades ja mõju maakonna majandusele saab olema väga erinev. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi elab 20 aasta pärast Eestis 2% vähem inimesi. Elanikke on siis rohkem vaid Harju- ja Tartumaal, kuid 15 maakonnast kaheksas väheneb inimeste arv keskmiselt ligi veerandi võrra. Kui praegu on nendes kaheksas maakonnas üle 65-aastaste osakaal 24%, siis 20 aasta pärast juba 37%. Isegi, kui see prognoos ei ole täpne ja on liialt pessimistlik, näitab see ikkagi trendi ja suurusjärku, mis meid aastakümnete pärast ees ootab. Pensionäride kaupade ja teenuste tarbimine, aga ka eluasemeinvesteeringud on üldjuhul väiksemad, kui tööealisel inimesel. See hakkab üha enam mõjutama kohalikku nõudlust ja äritegevust, kuid ka kohalike omavalitsuste toimetulekut. Seega, lisaks inimeste vahelisele tulude ümberjaotusele, tuleks siia juurde lisada ka üha suurema regionaalse tulude ümberjaotuse. Vähemalt Reformi- ja Keskerakonna praeguses koalitsioonileppes peetakse oluliseks “sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist”.
Pensionisüsteemi arendamine tähendab hoolikalt juhitud ja pidevalt jälgitud tegevust
Kümnete aastate ettevaates saab pensioni arvutus olla vaid väga ligikaudne ja üldistav. Siiski paistab praeguste hinnangute järgi olevat selge, et kõige halvem variant pensioniks raha kogumisel on see, kui katkestatakse maksed teise pensionisambasse, võetakse sealt raha välja ning raha ei ole investeeritud ka kolmandasse sambasse. Teise sambasse raha kogumine annab esimese sambaga võrreldes suurema pensioni ning kõige suurem on pension nendel inimestel, kes koguvad raha kõigisse kolme pensionifondi. Muidugi on positiivne, et eraisikute huvi investeerimise vastu on tõusnud. Eelmisel aastal tõusis hüppeliselt pensioni kolmandasse sambasse investeerijate hulk. Kuigi viimastel aastatel on suurenenud väärtpaberikontode arv, on veel praegu Eesti inimeste osalemine finantsturgudel võrdlemisi tagasihoidlik. Finantsturgude kaudu pensionieaks ehk üldjuhul väga pikas ettevaates lisa teenimine on keeruline ettevõtmine ning seda tulekski käsitleda vaid kui ühe võimalusena.
Pensionisüsteemi ülesehitamine ja arendamine tähendab hoolikalt juhitud ja pidevalt jälgitud tegevusi, kuhu panustavad nii riik kui ka üksikisik. Riik ei pea inimese eest küll kõik ise ära tegema, kuna see läheks liiga kalliks, kuid aitab suurel osal inimestest teha selliseid valikuid, et tulevane pension võimaldaks neile väärikat äraelamist ja ka panustamist majanduskasvu.
