Lynne McTaggart kirjutab oma menuraamatus “Väli. Universumi salajase jõu otsingul” universumi salajasest jõust, mis ühelt poolt hoiab kogu universumit koos ja teisalt võimaldab imesid korda saata. See jõud on resonants.

Nimelt tuhandetele erinevatele teadusuuringutele tuginedes väidab McTaggart oma raamatus, et kogu maailm toimib kvantmehhaanilisel tasandil resonantspõhimõttel. See tähendab, et kogu meie universum koosneb kõige pisemal skaalal imeväikestest osakestest – elementaarosakestest (elektronid, prootonid, neutronid) – , mille võnkumise tulemusel tekib materiaalse maailma tunnetus. Samas, nagu kvantfüüsikud juba 1960. aastatest teavad, on materiaalne maailm illusioon, sest kui piisavalt suure mikroskoobiga vaadata  materiaalsetesse asjadesse sisse, siis vaatamata sellele, et füüsilisel tasandil näevad asjad erinevad välja (nt nokamüts vs. kartul), koosnevad nad sügavamal tasandil siiski samast ainest – energiast.

Resonants

Eriti huvitavaks läheb raamat kohas, kus autor kirjeldab eespool mainitud kvantmehhaanilisel põhimõttel toimiva maailma piiramatuid võimalusi. Nimelt väidab ta, et kuna kogu universum koosneb lõpuks samast ainest ja füüsiline maailm on tegelikult kvantaine (õige, teaduslikum termin on nullpunktiväli) võnkumise tulemusena tekkiv illusioon, on vähemalt teoreetiliselt võimalik enda ümbritsevat maailma mõjutada. Ja seda resonantspõhimõtte kaudu.

Resonants väljendub energia ühtlustumisel. Kui näiteks mingit kindlat klaveriklahvi samas rütmis teatud aja jooksul vajutada, võib laes olev lühter ühel hetkel samas rütmis värisema hakata. Miks? Sest helilained lähevad lühtriga resonantsi. Kui jalaväepolk läheb üle rippsilla, keelatakse sõduritel ühes sammus astuda, sest rippsild võib minna nende sammudega resonantsi ja halvemal juhul laguneda. See ongi resonantsi jõud.

Kvantfüüsikud väidavad, et sarnasel kujul toimib kogu maailm ja inimestena oleme meie oma isikliku maailma resonantskeskus. Teisiti öelduna tähendab see, et sõltuvalt meie isiklikust võnkesagedusest (meie uskumused) peegeldab meid ümbritsev maailm (kogemused) just neid sündmusi, millega me resoneerime. Kui meie sisemine sagedus on positiivne, optimistlik, elurõõmus, resoneerime paremini selliste sündmustega ning kipume üha enam neid ka kogema.

Kui meie isiklik sagedus on aga küüniline, negatiivne, kritiseeriv, hirmul, siis kipume just sellist elu kogema. Kas pole mitte võimas teooria? Ning väidetavalt ei ole see teooria, vaid nagu ilmneb Lynne McTaggarti raamatus kirjeldatud sadade eksperimentide alusel, on see lausa teaduslikult kinnitatud. Põnev lugemine!

Resonantsjuhtimine

Kuidas on kõik see aga seotud juhtimise ja meeskonnatööga? Väga otseselt, sest lihtne on endalt juhina küsida, kas ma tegelikult resoneerin oma meeskonna ja töötajatega? Kas ma võngun nendega samas taktis?

Olen meeskonnakoolitustel palju kohanud meeskondi, kus juht on justkui võõrkeha. Ta kuulub küll samasse meeskonda, aga ainult formaalselt. Emotsionaalselt ei ole teda tegelikult vastu võetud. Ühel meeskonnakoolitusel ühe rahvusvahelise toomisettevõtte Eesti filiaaliga oli juht Lõuna-Aafrika vabariigist pärit mees, kuid kogu juhtkond ja ettevõte ise koosnes eestlastest. Iseenesest ei ole see olukord võõras, sest selliseid ettevõtteid on palju, kus juht on välismaalane, aga antud juhtumi puhul võnkusid töötajad ja juht ikka täiesti erinevatel sagedustel. Ja seda nii keeleliselt, sest juhist oli tema ülitugeva lõuna-aafrika aktsendi tõttu väga raske aru saada, kui ka kultuuriliselt taustalt.

Ja nii juhtuski, et juht oli ruumis, aga ta oli täiesti võõrkeha. Inimesed rääkisid 90% ajast omavahel eesti keeles, sest oldi harjutud kõik omavahel ära korraldama ja juhti hoiti ainult kursis. Dialoogi, aruteludesse ning jooksvatesse küsimustesse juhti praktiliselt ei kaasatud. Ja seda mitte seetõttu, et juht ei oleks tahtnud olla kaasatud, aga kuna ka eestlaste inglise keele tase oli 3+ (ja mõnel isegi halvem), siis oli meeskonna ja juhi vahel lihtsalt nähtamatu sein. Nad olid täiesti resonantsist väljas. Ja muidugi kannatas seetõttu kogu ettevõte.

Resonantsis meeskond toob sulle parimad tulemused

See näide on ekstreemne, sest siin olid füüsilised põhjused, miks juht ei olnud meeskonnaga samal lainel. Palju levinum on olukord, kus juht on samast riigist ja räägib sama keelt, aga seda ainult semantiliselt. Emotsionaalselt puudub aga inimestega dialoog ikka.

Emotsionaalselt samal lainel olemine on sama oluline nagu keeleliselt ja kultuuriliselt, sest me kõik oleme emotsionaalsed olendid. Me võime ju juhi jutust aru saada ja ratsionaalselt tema käitumist mõista, aga kuni me tunneme, et teda absoluutselt ei huvita, mida me emotsionaalselt tema suhtes tunneme, oma töö suhtes tunneme ja meeskonna suhtes tunneme, on jätkuvalt meeskonnas probleemid. Ainult emotsionaalselt intelligentne juht – juht, kes räägib lisaks muule ka emotsionaalset keelt – suudab ise oma meeskonnaga samal lainel püsida ning resonantsi väe enda kasuks tööle saada.

Kui töötajad hakkavad tajuma, et juht on nendega samal lainel – tunneb huvi, kuidas töötajatel läheb, kaasab töötajaid, küsib nende arvamust, ja võimalusel ka arvestab sellega, annab julgelt tagasisidet, tunnustab töötajaid nende võitude ja pisikeste saavutuste eest, kutsub vajadusel korrale inimesi, kes meeskonnarütmist välja lähevad jne –, hakkab tööle resonantsi jõud.

Nii nagu lühtri värisema hakkamiseks või rippsilla vappuma panemiseks on vaja paljude pisikeste osakeste ühist võnkumist, saavad suurepärased tulemused toimuda ka meeskonnas ainult siis, kui võngutakse ühiselt soovitud eesmärgi suunas. Ja nii nagu polguvanem annab jalaväele korralduse kas ühes rütmis astuda või purustuste vältimiseks sellest väljuda, on meeskonnas juht see, kes vastutab ühte rütmi minemise eest. See ongi resonantsi kasutamine juhtimises ehk leida õige rütm meeskonnas ja see rütm eduks pöörata.