Erinevad idandid on talvisel ajal, mil aedviljades pole enam suvist värskust ja maitseküllust, ideaalsed kodustes tingimustes kasvatatavad vitamiiniallikad. Seemneid saab idandada nii mullas kui mullata.
Mullas idandatakse umbes 5 cm pikkuseid taimevõrseid, mille kasutusala on salatitest supilisandini. Ilma mullata idandatakse seemneid niiskes ja soojas kasvukohas, sel juhul sobivad söömiseks nii idu kui seeme ise.
Idandamiseks soovitan kasutada kindlasti mahepäritoluga seemneid (saadaval kõikjal ökopoodides), mitte aga aianduspoodides müüdavaid taimekaitsevahendeid tunda saanud seemneid. Just sellesse väikesesse seemnesse koguneb suur hulk keemiat ning seetõttu on need idandid juba väikese "lisandiga".
Olen seni edukalt saanud hakkama vaid mungubade idandamisega.
Rukola seemned ei taha kuidagi idaneda, kuigi järgin pakil antud juhiseid. Neile tekib ümber kleepuv libe ollus, mis süveneb iga päevaga. Proovisin rukolaseemneid külvata ka mulda. Mõtlesin, et kasvatan neist omale potti ühe parajalt suure rukolapahmaka. Mõne päeva pärast olidki esimesed rohelised ninaotsad mullast väljas, mis kasvasid silmanähtavalt. Ühel hommikul olid võrsed aga longu vajunud, kuigi kastsin korralikult. Siis sain aru, et nendest seemnetest kasvavadki vaid tillukesed võrsed, mida mõnepäevastena toiduks tarbitakse.
Arusaamatuks jäi siiski, miks neist suuri rukolataimi ei kasvanud. Kas selleks on siis eraldi seemned??? Mõtlesin, et tegin midagi valesti ja panin idanema uued seemned. Tulemus oli sama, mis esimesel korral.
Lutserni olen siiani vaid poest ostnud. Seda siiski suhteliselt harva, kuna olen kusagilt ühe kõrvaga kuulnud (aga tõestust pole leidnud), et neid poes müüdavaid idandeid pritsitakse millegagi. Olen poes näinud müügil ka lutserni seemneid, kuid nende idandamise õpetuses oli kirjas, et selleks on vaja spetsiaalset lamedat nõud. Pidavat ka taldriku ja marli abiga kuidagi saama, aga kehv kogemus sarnaste rukolaseemnetega ei pannud mind sama katset lutserniga kordama.
Huvi ise lutserni idandada siiski kasvas ning lõpuks sain spetsiaalse idandamisnõu. Mõtlesin, et idandan siiski nii palju ning spetsiaalne asjandus selleks võiks ikka mu köögis olla.
Nüüd olen selle nõuga idandanud juba mitu nädalat, proovinud idandada nii mungube, rukolaseemeneid kui lutserni. Munguba kasvab senise purgimeetodi kolme päeva asemel kahe päevaga. Esimene kord lasingi ühe päeva üle kasvada. Kolmanda ööga oli toimunud hiiglaslik areng ning mungoad lihtsalt kasvasid üle, pragunesid, muutsuid roosakaks ja mõrkjaks. Nüüd tean, et kaks päeva idandamisnõus on mungubadele täiesti piisav.
Proovisin idandada ka rukolaseemneid, millega ma käepäraste vahenditega kuidagi hakkama ei saanud. Tulemus oli ikka sama, seemned muutusid libedaks olenemata sellest, kui palju ma neid pesin. Vist alles viiendal päeval tulid väikesed lehekesed, aga segu haises juba parajalt ning viskasin selle minema.
Ja nüüd lutsern, mu praegune lemmik. Pakil on kirjas, et idaneb spetsiaalses idanemisnõus 6-8 päevaga. Mina sain lutserni valmis juba nelja päevaga. Kuna mu idandamisnõus on kolm korrust, saan selles samaaegselt idandada kas erinevaid seemneid või panna erinevatele korrustele seemneid idanema mõnepäevase vahega.
Idandamisnõus on igal korrusel sooneline "põrand" ning vee äravoolu auk. Kõige all on veekoguja, kuhu kogunev vesi tuleb aeg-ajalt ära kallata. Väga asjalik leiutis igatahes. Idandeid tasub pesta vähemalt kolm korda päevas, et neile ei tekiks hallitust.
Mungoale hallitus eriti tekkima ei kipu, kuid lutsern võib kergemini hallitama minna, viimast tasub eriti hoolikalt pesta. Et lutsern kipub kergesti hallitama minema, annab ühtlasi tõestust sellest, et poes müüdavad valmis lutserniidandid on millegagi üle pritsitud. Vastasel korral need poes karbis halllitaks, kui säilivusajaks on on umbkaudu kaks nädalat.
Olles nüüd ise lutserni idandanud, näen, et poes müüdav lutsern on samuti ülekasvanud nagu mungubagi. Ise idandades saab ikka värskeid ja puhtaid idandeid ja pealegi on ise idandamine kordi odavam kui valmis idandite ostmine.
Kui ma nüüd peaks lutserni maitset kirjeldama, siis see on päris raske. Kui munguba on pähkline ja tummisem, siis lutsern on kerge, õrn, värske, äkki veidi muru meenutav. Ei kõlanud vist ahvatlevalt, aga tegelikult on need idandid ikka päris maitsvad. Soovitan proovida. Kasutusala jällegi päris lai (lase fantaasial lennata): salatid, pasta, supid, aga miks mitte ka bruschetta kate, nagu mina äsja tegin. Kiire ja lihtne retsept siis ka bruschetta\’st.
Vaja läheb:
bocattat
küüslauku
avokaadot
murulauku
parmesani
lutserniidandeid
Lõika bocatta paksudeks viiludeks ning rösti pealt krõbedaks. Lõika küps ja kreemjas avokaado (välimuselt lillat värvi ja sõrme all veidi vetruv) pooleks, eemalda seeme, tee mõlemasse avokaadopoolikusse risti-rästi lõiked ning urgitse sisu teelusikaga välja.
Muide, kas teadsid, et avokaado on puuvili ja ühtlasi kõige rasvasem puuvili. Selle keskmine rasvasisaldus on 20 g 100 g kohta. Tegu on siiski nn heade rasvadega, neid karta ei tasu. Mina olen tõeline avokaadofänn, mul on praktiliselt kogu aeg uued avokaadod aknalaual küpsemas.
Kui tegid avokaadosse lõiked hästi tihedalt, siis avokaadot rohkem peenestama ei pea. Kui tahad, haki veidi kausis veel. Mulle aga meeldib, kui avokaadost jäävad väikesed tükid. Hõõru bocatta krõbedat koorikut poolekslõigatud küüslauguga. Tõsta peale paks kiht avokaadot, järgmisena puista peenelthakitud murulauku, õhukeselt riivitud parmesani ning tõsta mütsiks lutserni idandeid.
Vot on maitsev!
