Kõigepealt palun vabandust, et minu sõnakasutus polnud päris korrektne. Olen harjunud füüsilisest isikust ettevõtjatest kirjutama, artiklis, mille vastu võttis sõna Lea Kruus maksuametist, aga kirjutasin ühes kohas ettevõtja, teises FIE. Juriidilisest isikust ettevõtjatel pole aga selle looga mingit pistmist, sest neil on kogu arvestus tekkepõhine ja mingeid erandeid pole, erinevalt FIEdest, tehtud. Nii et veel kord lühidalt ja selgelt.
FIE käive ei olnud aasta algusest lugedes üle 250 000 veel läinud ja ta ei olnud ennast ka vabatahtlikult käibemaksukohustuslasena arvele võtnud. Raamatupidamine oli tal tavaline kassapõhine. Müüs kauba või teenuse, mis osutati/anti üle ühe korraga ja ka maksti ära pärast seda ühe korraga. Rõhutan: maksti tavalisel moel, st enne töö ja pärast raha. Enamasti asjad niisuguses järjekorras ka käivad.
Tehing oli aga FIE kohta suur, näiteks 380 000 või üks miljon. Ja siis hakkasid kohaliku maksukeskuse töötajad otsima põhjendusi, et sellelt tehingult käibemaks sisse kasseerida. Mitte pahatahtlikkusest, vaid kohusetundest.
Nende jutt taandus lõpuks sellele, et no nii suure tehinguga ei saa ikka asju tavalist teed pidi minna, see on ikka nii suur… Mida nad on ka ise ettevõtjatele öelnud. Ja seejuures on käibega seoses rääkinud ka arvetest, mis 2004. aastast ei ole enam Eesti-sisese käibe tekkimise tingimuseks, nagu ka Kruus artiklis rõhutas. Sisuliselt on olukord sama, nagu 7-8 aastat tagasi tuli FIEdel ette ettevõtluse kuludega: ma saan küll aru, et seda oli teil ettevõtluseks vaja, aga see on ikka nii kallis, et ma ei saa lubada seda kuludesse kanda.
Ükskõik kui suur oli viimane tehing, reeglid sellest ei sõltu. Kirjutasin loo sellepärast, et minu poole on viimasel ajal sama probleemiga pöördunud FIEd erinevate maksukeskuste tööpiirkonnast, aga kordagi pole ma kokku puutunud juhusega, et taoline probleem tekiks neil FIEdel, kes ületasid 250 000kroonise käibepiiri paarikümnetuhandese tehinguga.
Loe ka:
