Riigikohtu halduskolleegium tõi kohtuasja nr 3-3-1-6-12 lahendis välja kriteeriumid, mille alusel tuleb hinnata, kas pankrotis oleva ühingu vara ostmisel tulevad kaasa ka ettevõttega seotud nõuded ja kohustused, sh ka maksuvõlg.
 
Selle hindamisel on vaja välja selgitada, kas vara omandamisega toimus ettevõtte üleminek ning sellega seoses ka ettevõtte organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud nõuete ja kohustuste üleminek maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 37 alusel.
 
EL direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteeti säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus on selgitanud, et viidatud sätet tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks (vt Euroopa Kohtu otsus C-466/07: Dietmar Klarenberg vs. Ferrotron Technologies GmbH).
 
Nimetatud vaidluses ostis üks äriühing teise pankrotis oleva äriühingu inventari, keskuste sisseseade, mööbli, laos olnud varuosade jäägi, sõidukid (nii uued kui ka kasutatud) ning ka korterihoonestusõiguse. Samuti palkas valdava enamiku pankrotis oleva äriühingu töötajatest ning võttis osaliselt üle ka kliendid ja hankijad. Samas aga puudus pankrotis oleval äriühingul omandamise hetkel konkreetsete sõidukite maaletoomis- ja edasimüügiõigus.
 
Vaidlus tekkis selle üle, et kas sellise vara omandamine ning sellega edasi tegutsemine tähendas, et ettevõtte identiteet jäi samaks. Kolleegium kordas juba eelnevalt väljendatud seisukohta, et ettevõtte osa ülemineku kindlakstegemiseks peab analüüsima tehingute kõiki aspekte. Sealhulgas peab maksukohustuse üleminekut analüüsiv maksuhaldur võtma seisukoha, milline oli ettevõtte varakogum, mille abil üleantav ettevõte tegutses ning milline osa sellest üle anti. Samuti on vajalik analüüsida, kas üleantud varakogum võimaldas omandajal varakogumit kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks või mitte ja kas tegelikult selline kasutamine toimus.
 
Kolleegium täpsustas nimetatud otsuses, et ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks üksikkriteeriumiteks võivad olla:

1) ettevõtte tüüp;
2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek;
3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine;
4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus;
5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus;
6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg;
7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine;
8) ettevõtja omandaja varasem tegevus;
9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus.

Neid kriteeriume tuleks aga Euroopa Kohtu praktika järgi hinnata nende koosmõjus ning vaid ühe puudumine ei tähenda, et ettevõtte ei ole üle läinud.