Aktsionäride lepingus (SHAs) soovivad ettevõtjad tihti kokku leppida, et konkurentsikeeld laieneb kõigile osanikele ühisettevõtte suhtes niikaua, kuni nad on osanikud, lisaks mõned aastad pärast seda. Kas nii saab? Euroopa Komisjoni praktika põhjal on vastus selline:
- Piirata saab ainult kontrollivaid osanikke (selgituseks, et kontrolli aluseks ei ole mitte osaluse suurus vaid võime mõjutada ettevõtte käekäiku, nt läbi juhtorganite).
- Piirang tohib katta ainult neid tooteid ja teenuseid, mida ühisettevõte pakub (sh nende edasiarendused ja valmimisjärgus tooted).
- Piirangu geograafiline ulatus piirneb aladega, kus osanikud oma teenuseid enne ühisettevõtte loomist osutasid (sh laienemine, eeldusel, et selleks olid investeeringud juba tehtud).
- Piirang tohib kehtida niikaua, kui ühisettevõte tegutseb. Samas Eesti Konkurentsiamet ei ole keelanud ka piiranguid, mis kehtivad ühisettevõtte tegutsemisaeg + 1 aasta. Euroopa Komisjon on hiljuti aktsepteerinud, et SHAs sisalduvat konkurentsipiirangut tuleb vajadusel analüüsida aktsiate müügi kontekstis, st teatud juhtudel võib kohalduda ka piirang ühisettevõtte eluiga + kuni 3 aastat.
Aktsiate müügilepingus (SPAs) soovivad ostjad tihti müüja konkureerivat tegevust piirata – et müüja teatud aastate jooksul ettevõttega ei konkureeriks. Kas nii saab? Euroopa Komisjoni praktika põhjal on vastus selline:
- Piirata saab ainult müüjat, mitte ostjat.
- Piirata saab ainult siis, kui müügi objektiga on seotud immateriaalne tegevusteave (know-how), st müük pole piiratud nt kinnisvaraga.
- Piirang tohib katta ainult neid tooteid ja teenuseid, mida ettevõte juba pakub.
- Piirangu geograafiline ulatus piirneb aladega, kus ettevõte oma tooteid-teenuseid pakub.
- Piirangu maksimaalne pikkus on 2 või 3 aastat sõltuvalt sellest, millises ulatuses tegevusteavet üle läheb (ainult erandlikel asjaoludel on lubatud pikemat kestvust).
Lisaks eelkirjeldatule lepitakse nii SHAs kui SPAs tihti kokku ka mittekaasamises (non-solicitation), mis küll pole otseselt konkurentsipiirang, kuid millele kehtivad samad ülalloetletud reeglid.
Et keeldude täitmist tagada, lepitakse reeglina kokku kohalduvas leppetrahvis. Poole suhtes, keda keeld kaitseb, on muidugi kindlam, kui trahv juba deponeeritud on, aga reeglina seda lepingueelsetes läbirääkimistes ei saavutata.
Loetletud reeglite vastu eksimine võib kaasa tuua konkurentsikeelu kehtetuse ja mõlemale poolele ka kriminaalkaristuse (st rahatrahvi ja potentsiaalselt ka vanglakaristuse) konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise eest. Eestis sellist praktikat küll veel pole, aga Euroopas on sarnast käitumist ulatuslikult trahvitud (nt EUR 79 miljonit Telefonia – Portugal Telecom konkurentsikeelu eest).
