Starbucksi bränd on tõenäoliselt tuttav igale kohvisõbrale. Samuti on see kahesabalise merineitsi logo kasutav ettevõte tuttav enamikele UK kodanikele. Kuidas aga panna ühest tavalisest kaupu ja teenuseid pakkuvast ettevõttest rääkima riigi parlament ning miks politseijõud on pidanud ohjama ühe korporatsiooni vastu tänavatele tulnud protestimarssijaid?
Selliste tegevuste ajendiks UK-s oli avalikuks tulnud informatsioon Starbucksi maksukohustuse täitmise kohta. Nimelt on Starbucks 14 tegutsemisaasta jooksul UK-s tasunud ettevõtte tulumaksu vaid 8 miljonit naela 3 miljardilise kogumüügitulu juures. See tähendab, et igast 100st teenitud naelast on maksuametile jõudnud 0,8 naela. Mõjuvad numbrid, seda nii maksunõustajatele kui ka protestimarsist osavõtust mõtlevatele.
Eelnev muutub veelgi mõjusamaks, kui ülaltoodud keskmiste arvude juurde lisada fakt, et viimase kolme aasta jooksul on Starbucksi tegevus UK-s olnud kahjumlik, kuigi ettevõte on teeninud müügitulu 1,2 miljardit naela samas perioodis. Kuigi oma UK äritegevuse tõttu on nii eBay, Amazon, Facebook kui ka Google pidanud seoses maksuplaneerimisega tegelema avaliku reaktsiooni ohjeldamisega, on Starbucksi puudutav huvitav kahest muust aspektist.
Jättes kõrvale üsnagi tavapärase ettevõtte juhtide reaktsiooni mainekahju parandamisel (nagu näiteks väljaütlemised "Meie ei tee maksuseadusi, meie täidame neid!" või "Starbucks ei ole ühtegi (maksu)seadust rikkunud"), pakub Starbucksi skandaal mõtlemisainet mainekahju leevendamise meetodite osas .
Skandaali avalikuks tuleku järgselt on Starbucksi juhtkond teinud väga omapärase proovi muuta ettevõttevastase kampaania suunda. Nimelt on ettevõtte juhtkond lubanud vabatahtlikult tasuda maksuraha 10 miljonit naela rohkem kui maksuseadused seda järgneval majandusaastal nõuaksid. Teist sarnast võtet, kuidas maksukohustus (ehk antud juhul annetus maksuametile) "muutub" meediakuluks, on keeruline leida.
Teine huvitav asjaolu peitub selles, et Starbucksi UK äridivisjon on olnud 14-aastase UK-s tegutsemise ajaloo jooksul vaid korra kasumlik. Lihtsustatult mõeldes tekiks kindlasti küsimus aktsionäride närvikava kohta, kui 14 tegutsemisaasta jooksul suudab äriüksus vaid korra kasumit toota. Ajakirjanduses avaldatu põhjal on Starbucksi juhtkond väidetavalt investoritele aga andnud informatsiooni, et UK ärimudel on kasumlik ning seda mudelit saaks tegelikkuses hoopis võtta eeskujuks laienemisplaanide seadmisel.
Kuigi avalikkus ei tea ega peagi teadma kõiki maksutehnilisi lahendusi, mida äriühingud rakendavad, on tähelepanu alt välja jäänud see, et seesama ettevõte on loonud sadu töökohti ning tasub ka muid äritegevusega kaasnevaid makse. Isegi kui Starbucksi ettevõtte tulumaksukohustus UK-s võib tunduda põhjendatult tagasihoidlik, siis selle põhjust või süüdlast ei tasu otsida konkreetse ettevõtte juhtkonnast või strateegiast, vaid maksuseaduste eripäradest.
Kirjeldatud skandaalist on võimalik õppida ka Eesti ärimeestel ja avaliku elu tegelastel, kuidas (mitte) juhtida skandaale ja ohjata emotsioone. Huvitav, kas Eestis võiks juhtuda, et kellegi maksuvõlgade pärast alustatakse protestimarsse või näiteks algatatakse rahva protestikogunemisi "pankrotimeistrite" vastu?
Käesolev blogiartikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.
