Karistusseadustiku järgi karistatakse seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise eest rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kuid mis ajahetkel täpselt tekib juhatuse liikmel kohustus äriühingu pankrotiavaldus esitada ehk millal on ühing püsivalt maksejõuetu? Antud küsimusele aitab vastust leida riigikohtu 28. oktoobri 2011. a lahend (3-1-1-49-11), milles on eeltoodud karistuse kohaldamise eeldusi põhjalikult analüüsitud.
Olulised tähelepanekud riigikohtu otsusest
Selleks, et teha kindlaks, kas ärihingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile.
Varalise seisundi hindamisel tuleb hinnata äriühingu varalist seisu terviklikult, kuna üldjuhul ei ole püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja – näiteks netovara seisundi või kahjumi suuruse – alusel. Sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus.
Samuti tuleb varalise seisundi hindamisel arvestada objektiivse kõrvalseisja kriteeriumiga. Objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks.
Majandustegevuse tulevikuperspektiivi hindamisel tuleb analüüsida, kas antud juhul esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Samuti peab olema võimalik tuvastada, et sellise stsenaariumi tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav.
Sisuliselt ütleb riigikohus siin, et olukorda ja asjaolusid analüüsides peab näiteks keskmiste teadmistega samas valdkonnas tegutseva äriühingu juhtorgani liikmel (objektiivne kõrvaltvaataja) tekkima piisav alus arvata, et sellise stsenaariumi esinemine on tõenäoline ning et sellise stsenaariumi esinemise korral oleks võimalik raskused edukalt ületada.
Viidatud karistusseadustiku koosseisu realiseerumiseks on vaja tuvastada vähemalt isiku kaudne tahtlus. See tähendab, et juhatuse liige peab võimalikuks pidama või möönma, et võlgniku majanduslik olukord on muutunud püsivalt maksejõuetuks. Seega piisab sellest, kui juhatuse liige saab aru, et ühing ei ole enam võimeline oma kohustusi täitma ja et tõenäoliselt on selline seisund püsiv.
Kokkuvõttes saab riigikohtu otsusest järeldada, et ühing on objektiivselt maksejõuetu, kui
1) ühingu varaline seis terviklikult annab objektiivsele kõrvaltvaatajale aluse väita, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning
2) puuduvad asjaolud (stsenaariumid), millele tuginedes saaks väita, et ühingul on võimalik maksejõuetuse olukorrast edukalt välja tulla.
Soovitused ühingu juhatuse liikmele
1. Kui ühingu netovara langeb alla seadusega lubatud määra (st vähem kui pool ühingu kapitalist või vähem kui seaduses sätestatud minimaalne osa- või aktsiakapitali suurus), on soovitatav sellest teavitada ühingu osanikke või aktsionäre. Reeglina peaksid ühingu osanikud või aktsionärid võtma kasutusele meetmed netovara seadusega vastavusse viimiseks.
2. Kui ühingu netovara muutub negatiivseks või kui osanikud või aktsionärid ei ole netovara seadusega vastavusse viinud, on soovitatav koheselt kindlaks teha, kas ühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks. Kui teil endal puuduvad piisavad teadmised raamatupidamisest, on soovitatav kaasata asjatundja, kes antud analüüsi teie eest teostaks. Oluline on meeles pidada, et negatiivne netovara ei pruugi alati tähendada, et ühing oleks püsivalt maksejõuetu.
3. Analüüsi käigus on muu hulgas soovitatav tuvastada, kas esinevad asjaolud, mille alusel oleks võimalik väita, et ühingu finantsseisundit normaliseeriva stsenaariumi esinemine on tõenäoline.
4. Kui sellise stsenaariumi esinemine on tõenäoline, tuleb hinnata, kas selle realiseerumine on ühingu maksevõime tagamiseks ning püsiva maksejõuetuse vältimiseks piisav.
5. Kui selgub, et ühing ei ole negatiivsele netovarale vaatamata püsivalt maksejõuetu, ei ole juhatuse liikmel kohustust pankrotiavaldust esitada. Samas on sellisel juhul oluline meeles pidada, et otsust pankrotiavaldust mitte esitada, võib olla vaja hilisemas kohtumenetluses tõendada. Seega on juhatuse liikmetel enne pankrotiavalduse esitamata jätmise otsustamist soovitatav varuda tõendeid, mis aitaks neil enda positsiooni ning langetatava otsuse õigsust hilisema vaidluse puhul tõendada.
Kui selgub, et ühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole ajutine, tuleb juhatuse liikmel esitada pankrotiavaldus hiljemalt 20 päeva jooksul alates maksejõuetuse ilmnemisest.
