Ettevõtja teeb investeeringu ja omandab ettevõtte. Ettevõte tundub nii pealtnäha kui ka müüja kinnituste kohaselt olevat igati heas korras ja hästi toimiv.

Mõni aeg pärast ettevõtte omandamist, tutvunud lähemalt ettevõtte igapäevatööga, avastab ostja oma ebameeldivaks üllatuseks, et ettevõttel on suur maksuvõlg, ettevõtte peamine tarnija on lepingu mitu kuud tagasi üles öelnud ning lisaks võib ettevõte olla vastutav ulatusliku keskkonnareostuse eest. Ilmselgelt ei vasta ettevõte sellele, mida on ostjale lubanud müüja. Müüjal aga puuduvad vahendid, et hüvitada tekkinud kahju. Kuidas saaks ostja ennast juba enne ettevõtte omandamist selliste riskide vastu kindlustada?

Miks on müüja kinnitused tähtsad?

Osaluse, aga ka ettevõtte kui vara, omandamise tehingutes on tavapärane, et müüja annab ostjale lepingus teatud kinnitused ostetava ettevõtte omaduste kohta. Enamasti puudutavad müüja kinnitused ettevõtte õiguslikku seisundit, varasid, kohustusi, olulisi lepinguid, maksukohustuste täitmist, tegevuseks vajalike lubade ja litsentside olemasolu ja muid sarnaseid asjaolusid.

Samuti lepitakse tavapäraselt kokku, et müüja vastutab teatud aja (harilikult kuni paari aasta) jooksul pärast tehingu toimumist kinnituste paikapidavuse eest ning kui selgub, et mõni müüja antud kinnitus ei vasta tõele, kohustub müüja hüvitama ostjale kinnituste rikkumisest tekkiva kahju.

Paraku võib kinnituste rikkumise ilmnemisel selguda, et müüjal puuduvad vahendid tekkinud kahju hüvitamiseks, mistõttu puudub lepingus ettevõtte kohta antud kinnitustel ja ettenähtud kahju hüvitamise kohustusel reaalne sisu. Sellisel juhul võiks ostjale abiks olla müüja lepingu järgsete kohustuste tagamine ühel alljärgnevatest viisidest.

Millised on müüja kinnituste tagamise võimalused?

Ostuhinna tasumine järelmaksuna

Väiksema mahu ja väärtusega ning lihtsamate tehingute puhul lepitakse sageli kokku ostuhinna tasumises järelmaksuna. Sellisel juhul tasub ostja ostuhinna müüjale teatud perioodi jooksul peale tehingu toimumist ja tingimusel, et müüja poolt lepingu objekti kohta antud kinnitused on õiged. Järelmaksu positiivseteks külgedeks võib pidada selle lihtsust ja odavust, sest pooltel ei ole vaja sõlmida täiendavaid lepinguid ega teha täiendavaid kulutusi.

Ostjale on järelmaksuga tasumine soodne seetõttu, et ostuhinna kättesaamise risk on jäetud täielikult müüja kanda. Kui ostja väidab, et kinnitusi on rikutud ja kahju on tekkinud ning jätab ostuhinna järelejäänud osamaksed tasumata, peab müüja astuma samme ja tegema kulutusi tasu kättesaamiseks (pöörduma kohtusse või vahekohtusse). Suuremate tehingute puhul ei ole aga müüjad enamasti nõus sellist riski kandma.

Ostuhinna hoiustamine deponeerimiskontol

Ostuhinna hoiustamine deponeerimiskontole (ingl. escrow) on levinud veidi suuremate ja keerulisemate tehingute puhul. Sellisel juhul lepivad pooled kokku, et ostja tasub osa ostuhinnast teatud perioodiks spetsiaalselt selleks otstarbeks avatud kontole ja juhul, kui ilmneb, et müüja kinnitused ei vasta tõele, saab tekkinud kahju katta kontol oleva rahaga.

Ostuhinna hoiustamise miinusteks võiks lugeda seda, et pooled peavad tasuma pangale konto avamise ja haldamise eest ning sõlmima pangaga lepingu. Samuti peab arvestama, et kontol olev raha on "kinni" kogu lepingus kokku lepitud perioodi, mis kattub sageli müüja vastutuse perioodiga kinnituste rikkumise eest.

Samas ei tasuks ostuhinna hoiustamist liialt karta, kuna sageli ei ole pangale makstav tasu võrreldes tehingu koguväärtusega ülemäära suur (praktikas jääb harilikult mõnekümne tuhande krooni piiridesse), pangaga sõlmitav leping on aga küllalt lihtne ja üheselt mõistetav.

Ostja jaoks positiivsena võib välja tuua selle, et konto kasutamisel on müüja maksevõimetusega seotud krediidirisk maandatud. Müüja jaoks on aga hea, et kui kokkulepitud tähtaeg möödub ja ostja ei ole kohtule või vahekohtule nõuet esitanud, vabastatakse raha kontolt automaatselt ilma, et ostja saaks seda kuidagi takistada.

Müüja grupiettevõtja garantii või käendus

Viimasel ajal kasutatakse sagedasti ka müüja grupiettevõtja garantiid või käendust. Enamasti on garantii või käenduse andjaks müüja otsene või kaudne emaettevõtja. Sellist tagatist kasutatakse eelkõige juhtudel, kui pärast ettevõtte müüki on müüja nö "tühi keha", millel puuduvad nii olulised varad kui ka tulutoov äritegevus.

Müüja gruppi kuuluva äriühingu garantii ja käenduse plussideks on lihtsus ja odavus – nende andmine ei nõua olulisi täiendavaid toiminguid ega kulutusi.

Garantii on harilikult ühe-leheküljeline lihtsa sisuga dokument. Käendusleping on reeglina veidi mahukam, kuid sisult samuti lihtne. Garantii realiseerimiseks piisab üldjuhul nõude esitamisest, mis tähendab, et sisulise vaidluse selle üle, kas kinnituste rikkumine on toimunud ja kahju tekkinud, võib lahendada pärast ostjale garantiisumma väljamaksmist.

Käenduse realiseerimine on pisut keerulisem, sest lisaks nõude esitamisele peab tõendama, et tagatavat kohustust on rikutud. Ostja peaks aga nii garantii kui ka käenduse osas arvestama, et kui müüja on sattunud rahalistesse raskustesse, ei pruugi ka garantii või käenduse andnud äriühing olla paremas seisus ning ostja krediidirisk ei ole seetõttu täielikult maandatud.

Pangagarantii

Suhteliselt laialdaselt on kasutusel ka pangagarantii, mille positiivseteks joonteks ostja jaoks on kindlasti lisaks selle seadmise ja realiseerimise lihtsusele suurema kindluse andmine nõuete rahuldamiseks võrreldes müüja gruppi kuuluva äriühingu garantiiga. Praktikas toimub nö "esimesel nõudmisel" välja antud pangagarantii realiseerimine garantiis toodud formaalsustele vastava nõude edastamisega ning puudub vajadus enne garantii väljamaksmist tõendada rikkumist.

Miinuseks müüja jaoks on aga see, et sageli nõuab pank isikult, kelle kohustusi garanteeritakse, omakorda tagatist. Praktikas on esinenud ka juhtumeid, kus pank on nõudnud kogu garanteeritava summa kandmist pangakontole. Seega võib pangagarantii andmine osutuda müüjale küllalt kulukaks ja ebamugavaks ettevõtmiseks.

Müüja kinnituste kindlustus

Baltikumis, sealhulgas Eestis, ei ole seni levinud müüja kinnituste kindlustamine, küll on seda kasutatud juba mõnda aega nii USA-s, Suurbritannias kui ka mujal maailmas. Kinnituste kindlustus katab kahju, mis on tekkinud ettevõtte müügilepingus antud kinnituste rikkumise tulemusel.

Kindlustuslepingu võivad sõlmida nii ostja kui müüja – ostjapoolne kindlustus katab ostja kahju, mis on tekkinud müüja poolt kinnituste rikkumisel, müüjapoolne kindlustus aga müüja kahju, mis tekib ostja poolt nõuete esitamisel müüja vastu kinnituste rikkumise korral.

Kindlustuse plussiks müüja jaoks võiks lugeda kinnituste rikkumisest tulenevate riskide kandmist kindlustusandjale, mis tähendab, et kui mõni müüja antud kinnitus osutub vääraks ja ostjale tekib kahju, katab sellise kahju kindlustus ja müüja ei kanna tehingu järgse kahju hüvitamise ja vaidluste riski.

Ostjale on positiivne, et tal on võimalik kahjuhüvitis kätte saada kindlustusandjalt ning ta ei pea kandma riske seoses müüja maksevõimelisusega või alustama aega ja raha nõudvat kohtu- või vahekohtuvaidlust.

Kindlustuse negatiivsete külgedena võiks aga välja tuua kulukuse (harilikult tuleb kindlustusandjale tasuda 1-3% kindlustuskattest) ning keerulisema struktuuri võrreldes teiste tagatistega (kindlustusleping on sisult üsna keeruline ja valmistatakse ette vastavalt igale konkreetsele tehingule).

Lisaks ei tohi unustada, et kindlustusjuhtumi korral võib kindlustusandja esitada väljamakse kohustusele vastuväiteid ja seetõttu ei ole välistatud probleemide tekkimine seoses kindlustussumma kättesaamisega.

Igale konkreetsele tehingule sobiv müüja kinnituste tagatis tuleks seega juba enne tehingu allkirjastamist läbi mõelda ja kokku leppida.

Riskid, mida maandada, on eriti suured juhul, kui ostja ei ole enne tehingu toimumist põhjalikult uurinud, mida ta täpsemalt ostab ja läbi viinud ettevõtte auditit. Aja ja raha nappusel võib ostja jaoks olla igati õigustatud auditist loobumine või selle ulatuse piiramine ning sellevõrra tugevamate tagatiste nõudmine. Samuti peaks ostja ettevaatlikuks tegema mistahes viited müüja võimalikele makseraskustele.