Kuigi riigihanke vaidluste lahendamine Riigihangete vaidlustuskomisjonis (VAKO) ja kohtus, toimub tavapärasest kohtumenetlusest kiiremini, peitub vaidlustele kuluvas ajas erinevaid võimalusi ja ohte. Minu praktika kõige äärmuslikum näide selle kohta pärineb olukorrast, mis pälvis hiljem Riigikontrolli teravdatud tähelepanu (vaata SIIT). Kuigi seadus näeb ette pakkuja õiguse nõuda hankijalt hüvitist, kui temaga hankeleping õigustamatult sõlmimata jääb, ei ole minule teada olevalt Eesti praktikas sellises suurusjärgus hüvitise maksmist varem ega hiljem ette tulnud.
Hankemenetluses pakkujana osalenud kliendile tõi õiglase lahenduse asjaolu, et riigihanke pinnalt tõusetunud vaidlus jõudis kohtusse ning läbis kõik kohtuastmed. Kuna varasem kohtupraktika toetas seaduse teistsugust tõlgendust, kulus kohtumenetlusele märkimisväärne aeg, mis tasus ennast ära ning lõppastmes lahendas Riigikohus vaidluse kliendile soodsalt. Tänaseks on seaduses vaidlusalust sätet täpsustatud, et kõrvaldada praktikas palju vaidlusi põhjustanud ebaselgus riigihangete seaduse sõnastuses.
Paljud vaidlused piirduvad siiski VAKO menetlusega, mis on kiire ning kõrge professionaalsusega, päädides reeglina hästi põhjendatud otsusega. Lisaks veel hankijat tagant tiivustav ajanappus tingib selle, et paljudel juhtudel vaidlus kohtusse ei jõua. Kui aga kliendil jätkub sihikindlust ning tegemist on kliendi jaoks sisuliselt ebaõiglase lahendusega, võib menetlus jätkuda kohtus. Nii juhtus ka tollel korral. Hüvitiseni viis aga riigi põhjendatud tõdemus, et pikad kohtuvaidlused võivad osutuda kulukaks ning viia selleni, et hankelepingust ilma jäetud ettevõtjal on õigus saamata jäänud kasule, mida ta lepingu sõlmimise korral oleks võinud teenida.
Kõnealuse kaasuse puhul käitusid riigi esindajad objektiivselt, sest pika ning riigi jaoks ebasoodsalt lõppenud kohtuvaidluseni viis varasem alamate astemete kohtupraktika, mis riigi positsiooni vaidluste alguses toetas. Lisaks sundis hankijat oma seisukohale kindlaks jääma järelevalve teostaja ettekirjutus selles konkreetses riigihankes. Kohtutee alguses näis riigi poolt vaadatuna ka vähe tõenäoline, et kliendil jätkub sihikindlust oma õiguste eest võidelda ja senist kohtupraktikat muuta.
Sellest juhtumist saadud õppetund viib järelduseni, et hankija jaoks ei ole kasulik pikka vaidlust ette võtta, sest esmalt on ta ajahädas ja vajab riigihankega ostetavat teenust või kaupa varem, kui kohtuvaidlused lõpule võivad jõuda. Pakkujate jaoks seisneb õppetund selles, et kui teha tasakaalukaid valikuid ja olla oma püüdlustes sihikindel, siis reeglina on pakkujal võita rohkem, kui kaotada.
