Riigikohus juhib oma 5. märtsi määruses seadusandja tähelepanu vajadusele korrastada kiirlaenuturgu ja määrab eeldusliku piirmäära, mille ületamisel võib liigkasuvõtjalik tarbimislaenuleping osutuda tühiseks.
Riigikohtu hinnangul ei välista laenuvõtja arusaamine laenutingimustest ja nendega nõustumine seda, et tegemist on liigkasuvõtjaliku intressiga ja seetõttu tühise lepinguga. Sel põhjusel peavad kohtud sisuliselt kontrollima, kas laenulepingu poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mitte lähtuma vaid sellest, et laenuvõtja sai laenulepingu tingimustest aru.
Tasakaalust väljasolekule viitab eriti kõrge krediidi kulukuse määr, mille alusel on võimalik ka ilma laenuvõtja sundolukorda hindamata lugeda laenuleping laenu ning sellelt makstava intressi vahekorra olulise ebaproportsionaalsuse tõttu heade kommetega vastuolus olevaks ja seega tühiseks.
Riigikohus nimetab eelduslikult ebaproportsionaalseks sellist vahekorda, kui krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatavat keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Käeoleval hetkel on aga näiteid, kus soovitatavat keskmist krediidi kulukuse määra ületatakse isegi sada või enam korda.
Eeltoodust tulenevalt juhib Riigikohus seadusandja tähelepanu sellele, et arvestades kiirlaenusaajate madalat õigusteadlikkust ei pruugi suur osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi kaitset saama pidavatest isikutest tegelikkuses kaitset saada. Seetõttu tuleks kehtestada seaduses otsesõnu intressipiirang ja kontrollida kiirlaenuandjate tegevust administratiivselt. Samuti tuleks astuda samme, mis tagaksid kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse. Seda eelkõige ebaseaduslike kõrvalnõuete sissenõudmise vastu tagaseljaotsuste ja maksekäsu kiirmenetluse puhul.
