Aprillis jõustus rida võlaõigusseaduse muudatusi, mille eesmärk on tugevdada võlausaldaja kaitset, parandada üldist maksedistsipliini ja muuta maksmisega hilinemine võlgnikule ebamugavamaks. Muudatused on seadusesse viidud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/7/EL rakendamiseks ning puudutavad vaid majandus- ja kutsetegevuses tehtavaid tehinguid (s.t vaid selliseid tehinguid, mis tehakse kas ettevõtjate vahel või riigi, kohaliku omavalitsuse asutuse või muu avalikes huvides tegutseva isiku ja ettevõtja vahel).
Muuhulgas sätestab seadus nüüdsest maksimaalse maksetähtaja, milles majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad pooled võivad kokku leppida. Täpsemalt võib ettevõtjate vahelises tehingus üldjuhul kokku leppida kuni 60-päevases maksetähtajas, millest pikema maksetähtaja kokkuleppimine on lubatud vaid piiratud juhtudel. Kui aga võlgnikuks on avaliku sektori esindaja, on maksimaalne lubatud maksetähtaeg 30 päeva, mida on vaid piiratud juhtudel võimalik pikendada 60 päevani. Tähele tuleb panna, et sellise tehingu korral on tühine kokkulepe, millega nähakse võlgnikule ette 60 päeva ületav maksetähtaeg.
Lisaks on muudatustega seadusesse viidud põhimõte, mille kohaselt juhul, kui maksetähtaeg hakkab kulgema alates kauba või teenuse vastuvõtmisest ja ülevaatamisest, ei või kokku leppida pikemas kui 30-päevases kauba või teenuse vastuvõtmise või ülevaatamise tähtajas. Ka sellest reeglist on võimalik kõrvale kalduda üksnes erandlikel asjaoludel.
Et maksmisega viivitamist ebasoodsamaks muuta, suurendati ka seadusest tulenevat viivisemäära ühe protsendi võrra. Hetkel kehtiv seadusest tulenev viivisemäär on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Varasemalt saadi seadusest tulenev viivisemäär, lisades eespool kirjeldatud intressimäärale seitse protsenti.
Seadusest tulenev viivis rakendub juhul, kui pooled ei ole omavahel eraldi teistsugust viivisemäära kokku leppinud. Kokkulepete vormistamisel tuleks aga silmas pidada, et erinevalt varasemast loetakse tühiseks majandus- või kutsetegevuses sõlmitud kokkulepped viivisenõude välistamise kohta. Lisaks loetakse tühiseks kokkulepe, mille kohaselt avaliku sektori esindajast võlgnik on kohustatud maksma viivist alla seaduses sätestatud viivisemäära.
Esmakordselt on võlaõigusseaduses ette nähtud fikseeritud summas (40 eurot) võla sissenõudmise kulude hüvitamine. Sellist summat ületavas osas võib võla sissenõudmise kulud nõuda sarnaselt varasemale regulatsioonile võlgnikult sisse kahjuna. Samas jääb ilmselt tulevikus kohtupraktika otsustada, kas sissenõudmise kulud seaduses fikseeritud summas on sissenõutavad ka näiteks juhul, kui tegelikult sissenõudmise kulud puuduvad või on oluliselt madalamad võrreldes seaduses sätestatud määraga.
Kokkuvõttes peaks võlaõigusseadusesse viidud uus maksetingimusi puudutav regulatsioon raskendama nö tugevamal positsioonil oleva võlgniku (näiteks monopoolsed või muidu suured ettevõtted, riigiasutused) poolt võlausaldajale ebaõiglaste maksetingimuste (näiteks ebamõistlikult pikad maksetähtajad) peale sundimist, mis omakorda peaks soodustama üleüldist majandus- ja kutsetegevuses osalevate isikute maksedistsipliini, aga samuti suurendama tehinguosaliste likviidust. Peatselt on ilmselt ka turuosalistele selgem, kas ja millist efekti seadusemuudatused eluliselt omavad.
