Seoses äriühingute majandusaasta aruannete äriregistrile esitamise tähtaja lähenemisega on taaskord muutunud aktuaalseks küsimus, mis juhtub, kui äriühing on jätnud esitamata juba eelmise aasta aruande või kui ka selle aasta aruanne jääb registrile esitamata?
Ilmselt ei ole uudiseks, et majandusaasta aruande esitamata jätmisel ähvardab ettevõtjat potentsiaalselt sundlõpetamine. Sundlõpetamisele sekundeerib äriseadustikus sätestatud võimalus äriühing vabatahtlikult lõpetada ehk likvideerida. Seega, kui plaanis on äritegevus lõpetada või see on juba sisuliselt lõppenud, siis kas lasta äriühing riigi poolt sundlõpetada või lasta äriühing likvideerida?
Mis vahe on äriühingu sundlõpetamisel ja likvideerimisel?
Äriühingu sundlõpetamise võimalus on ühelt poolt käsitletav küll sanktsioonina, nt majandusaasta aruande esitamata jätmise eest, kuid teisest küljest lähtub see ka eeldusest, et kui äriühing majandusaasta aruannet ei esita ega tee seda ka vastava nõude esitamisel, siis tõenäoliselt on see konkreetne äriühing lõpetanud oma majandustegevuse.
Sundlõpetamine tähendab sisuliselt ja lühidalt seda, et äriühing kustutatakse riigi sunnil äriregistrist ning likvideerimismenetlust ei pruugi toimuda, kui mõni võlausaldaja või äriühing ise seda eraldi ei taotle. Seega, juhul kui äriühingule kuulub sundlõpetamise hetkel vara või tal on nõudeid kellegi vastu, siis jäävad need pärast sundlõpetamist n-ö peremehetuks. Äriühingule kuulunud vara võõrandada ega nõudeid sisse nõuda ei ole võimalik, sest likvideerimismenetluse toimumata jäämise tõttu, ei ole toimunud õigusjärglust. Osaliselt võrreldav situatsioon tekib, kui füüsiline isik sureb ja tema vara suhtes pärimist ei toimu.
Likvideerimine ehk äriühingu vabatahtlik lõpetamine tähendab seda, et enne äriühingu äriregistrist kustutamist viiakse läbi omalaadne protsess, mille käigus äriühing tasub kõik oma kohustused, nõuab sisse kõik nõuded, võõrandab endale kuuluva vara ning juhul, kui võlausaldajatele tasutavatest summadest jääb midagi järele, siis jaotatakse see osanike/aktsionäride vahel. Seega saab äriühingu vara likvideerimismenetluse käigus endale uued omanikud ehk toimub õigusjärglus.
Milline viis äriühingu lõpetamiseks valida?
Äriühingu sundlõpetamisel ja vabatahtlikult lõpetamisel on kummalgi omad plussid ja miinused, mida tuleks hoolikalt kaaluda enne, kui otsustada emma-kumma lõpetamisviisi kasuks. Seega, vastus küsimusele kumb menetlus on kasulikum, sõltub asjaoludest.
Üks olulisemaid kriteeriume seejuures on, kas lõpetataval äriühingul on vara või nõudeid. Juhul kui vara eksisteerib, siis oleks otstarbekam valida vabatahtlik lõpetamine, sest sundlõpetamise puhul ei pruugi likvideerimist toimuda ja sellisel juhul jääks vara ilma omanikuta. Siinjuures tuleb tähele panna, et sundlõpetatud äriühingu vara omanikeks ei muutu automaatselt osanikud või aktsionärid, vaid selleks tuleb ikkagi läbi viia likvideerimise protsess. Eeldusel, et äriühingul on vara, mida osanikud, aktsionärid, võlausaldajad saaksid kasutada, oleks otstarbekam korraldada äriühingu likvideerimismenetlus.
Teine oluline kriteerium on lõpetamisega kaasnevate kulude küsimus. Sundlõpetamine on odavam, kuivõrd likvideerijale tasu maksma ei pea (kui likvideerimist ei toimu) ja lõpetamiskande eest riigilõivu ei maksta. Likvideerimisega kaasnevad aga kulud – likvideerija tasu (kui likvideerijaks ei ole juhatuse liige), riigilõiv, vara võõrandamisega seonduvad kulud jne. Seega, kui äriühingul ei ole nõudeid, vara ega võlgu, siis ei ole likvideerimismenetluse läbiviimine eriti otstarbekas ja odavam on lasta äriühing sundlõpetada.
Kolmandaks kriteeriumiks on ajaline faktor. Sundlõpetamise protsess võib olla aeglasem kui vabatahtliku lõpetamise protsess. Juhul kui likvideerimine sujub kiiresti, siis võib likvideerimine toimuda umbes 6 kuuga. Sundlõpetamise puhul läheb aega vähemalt 8 kuud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kumbki äriühingu lõpetamise viis ei ole teisega võrreldes kasulikum või kahjulikum, vaid selle otstarbekus sõltub konkreetse äriühinguga seonduvatest asjaoludest.
