Mis on tasuta kasutamise leping?

Võlaõigusseaduse § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Sellise lepingu esemeks võivad olla asjad või muud hüved, reeglina siiski asjad.

Kõige lihtsam näide asja tasuta kasutamisest on olukord, kus üks sõber laenab teisele sõbrale midagi, ilma ootuseta selle eest vastusooritust (nt raha) saada. Samas tuleb igat üksikjuhtumit eraldi hinnata. Päris nii ei ole, et annad sõbrale korraks kirjutusvahendi kasutamiseks ja sellega on koheselt sõlmitud tasuta kasutamise leping. Tuleb eristada tavalisi “viisakussuhteid” ja tahet lepingut sõlmida. Tavaliselt sõlmitakse tasuta kasutamise lepinguid olukorras, kus korteriomand antakse kasutusse ilma selle eest üüri saamata. Näiteks võib korteriomanik anda oma korteri enda ettevõttele tasuta kasutamiseks. Tasuta kasutamise lepingule viitavad poolte kokkulepped, näiteks kasutamise tähtaeg, kasutaja kohustus teha esemega seonduvaid kulutusi või kasutada seda kindlal viisil.

Võlaõigusseaduse § 392 lõige 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kui üldjuhul ei ole kasutajal kohustust eset ilmtingimata kasutada, siis võib kasutusse andja selle siiski lepingus ette nähta. Näiteks lepivad pooled kokku, et kasutajal on kohustus kasutusse andja suvilas elada aastaringselt suvila säilitamise eesmärgil. Kasutaja ei või anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta (VÕS § 392 lg 2).