Lepinguid liigitatakse tavapäraselt tasulisteks ja mittetasulisteks. Tasulised lepingud on näiteks üürilepingud või müügilepingud ning tasuta lepingud on kinkelepingud või tasuta kasutamise lepingud.

Peamine tasulise ja tasuta lepingu vahe seisneb selles, et tasulise lepingu puhul on lepingupooltel vastastikused kohustused – näiteks üürileandja üürib välja korteri ja üürnik maksab selle eest üüri. Tasuta lepingu puhul on tavaliselt põhikohustus vaid ühel lepingupoolel ning teisel poolel pole tasu maksmise kohustust. Võlaõigusseaduse tasuta kasutamise lepingut reguleerivatest sätetest (VÕS 21. ptk) nähtuvalt ei ole kehtestatud sellisele lepingule vorminõuet. Järelikult on tasuta kasutamise leping vormivaba.

Tasuta kasutamise lepingu mõiste ja näited

Võlaõigusseaduse § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Sellise lepingu esemeks võivad olla asjad või muud hüved, reeglina siiski asjad.

Kõige lihtsam näide tasuta kasutamise lepingust on olukord, kus üks sõber laenab teisele sõbrale midagi, ilma ootuseta selle eest vastusooritust (näiteks raha) saada. Samas tuleb igat üksikjuhtumit eraldi hinnata. Päris nii ei ole, et annad sõbrale korraks kirjutusvahendi kasutamiseks ja sellega on koheselt sõlmitud tasuta kasutamise leping. Tuleb eristada tavalisi “viisakussuhteid” ja tahet lepingut sõlmida. Tasuta kasutamise lepingule viitavad poolte kokkulepped, näiteks kasutamise tähtaeg, kasutaja kohustus teha esemega seonduvaid kulutusi või kasutada seda kindlal viisil.

Tavaliselt sõlmitakse tasuta kasutamise lepinguid olukorras, kus korteriomand antakse kasutusse ilma selle eest üüri saamata. Näiteks võib korteriomanik anda oma korteri enda ettevõttele tasuta kasutamiseks. Tasuta kasutamiseks võib anda sõbrale/tuttavale tarbeesemeid, seadmeid, sõidukeid, tööriistu jms. Põllumaa võib anda tasuta kasutusse, kuid kasutajat võib kohustada põllumaad siiski mingil määral hooldama.

Kohe, kui kasutaja ei maksa kasutusse andjale otseselt tasu, kuid on kohustatud muuks soorituseks, näiteks muul viisil tasaarvestuseks vms, siis on lepingul tasuline iseloom ja tasuta kasutamise lepingust ei saa rääkida. Kui kasutaja teeb vastutasuks sooritusi, mille väärtus ületab asja säilitamiseks vajalikke kulutusi või kõrvalkulusid, on tegemist tasulise kasutuslepinguga. Samas ei muuda lepingueseme säilimiseks vajalike kulude kandmine lepingut tasuliseks, kuna tegemist on kasutaja seadusjärgse kohustusega. Näite puhul, kus füüsilisest isikust korteriomanik annab oma korteri enda ettevõttele tasuta kasutamiseks, võib ettevõtet kohustada tasuma korteri kommunaalkulusid (kõrvalkulud), ilma et leping muutuks seejuures tasuliseks. Kui lepingueseme kasutamise eest on ette nähtud tasu, kuid kui see on eseme väärtust arvestades pigem sümboolne, siis on tegemist tasuta kasutamise lepinguga (3-2-1-162-15, p 17).

Poolte õigused ja kohustused

Kasutusse andja peamine kohustus on anda lepinguese üle lepingujärgset kasutamist võimaldavas seisundis ja viisil, küll aga ei pea kasutusse andja tagama lepingu eseme säilimist lepingu kehtivuse ajal (nagu näiteks üürilepingu puhul).

Kasutaja kohustused on mõnevõrra ulatuslikumad:

• üks kasutaja kohustus võib olla kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalike kulude kandmine (VÕS § 391). See tähendab, et erinevalt üürilepingust ei saa kasutaja nõuda kasutusse andjalt korteri säilitamiseks vajalike kulude kandmist ega hüvitamist;
• kuigi seadus otsesõnu seda ei sätesta, siis peab kasutaja üldjuhul tasuma ka eseme kasutamisega seonduvad kulud (korteri kommunaalkulud, auto tasuta kasutamisel kütusekulu jms);
• kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil (VÕS § 392 lg 1);
• kasutaja ei või anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta (VÕS § 392 lg 2);
• kasutaja peab kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama (VÕS § 393 lg 1).

Lepingu lõppemine

Tasuta kasutamise leping lõpeb kokkulepitud tähtajal, mis langeb reeglina kokku eseme kasutustähtajaga (VÕS § 393 lg 1). Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kasutusse andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada (VÕS § 393 lg 2).

Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 393 lg 3). Eeltoodu kohaselt võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda, kuid lepingu ülesütlemisele peab eelnema mõistlik etteteatamistähtaeg.

Tasuta kasutamise lepingu võib üles öelda ka erakorraliselt ning sel juhul mõistlikku etteteatamistähtaega järgida ei tule. Erakorralised ülesütlemise alused tulenevad võlaõigusseaduse §-st 394. Kasutusse andja võib tasuta kasutamise lepingu üles öelda järgmistel juhtudel:

• ta vajab ise eset ettenägematu asjaolu tõttu;
• kasutaja kasutab eset vastuolus võlaõigusseaduse §-s 392 sätestatuga, eelkõige kui ta annab eseme kasutamise õigustamatult üle kolmandale isikule või kui ese on tõsiselt ohustatud kasutaja kohustuste rikkumise tõttu;
• füüsilisest isikust kasutaja sureb või juriidilisest isikust kasutaja lõpeb.

Lisaks võib erakorralisi ülesütlemise aluseid tuletada võlaõigusseaduse §-st 196, mis toob välja mõjuvate põhjuste loetelu ning välistatud ei ole ka tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine muul mõjuval põhjusel.

Nõuete aegumise erisused

Tasuta kasutamise lepingu puhul näeb seadus teatud nõuete jaoks ette tavapärasest lühemad aegumistähtajad. Nimelt aeguvad kasutusse andja nõuded kasutusse antud eseme muutusest või rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks kuue kuu jooksul alates eseme tagastamisest (VÕS § 395 lg 1). Sarnaselt aeguvad ka kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks või parenduste äravõtmiseks kuue kuu jooksul alates lepingu lõppemisest (VÕS § 395 lg 2).

Kasutusse antud asja tagastamise nõude puhul näeb seadus ette erisätte aegumise alguse puhuks ehk aegumine algab lepingu lõppemisega (VÕS § 395 lg 3).