EURIBOR on intressimäär, millega pank laenab raha erinevatelt finantsinstitutsioonidelt. EURIBORist sõltub, kui palju raha kulub eestlastel kodulaenude tasumiseks. Seega on tegu väga olulise näitajaga.

Viimasel paaril kuul on EURIBOR kiiresti tõusnud, kuid jäänud siiski negatiivsele poolele. Miks see nii on ja kas praegune tõus mõjutab kodulaenukliente?

Miks EURIBOR tõuseb?

Intressimäärade langus on euroalal toimunud juba väga pikka aega, mis tähendab, et laenuraha on muutunud odavamaks. Põhjuseks on see, et neid, kes tahavad raha välja laenata, on rohkem kui neid, kes soovivad laenu võtta. Intressimäärasid on hoidnud all ka see, et euroala keskpangad on käivitanud suuri varaostuprogramme ehk lihtsamalt öeldes on trükitud juurde uut raha.

Nüüd aga on asjaolud muutumas ning globaalne koroonaviirusest põhjustatud majandusseisak on ka pangandussektori ja rahaturud n-ö stressi viinud. Selles olukorras hindavad pangad likviidsust kõrgemalt kui varem. Sedasama pangandussüsteemi stressi näitab ka EURIBORi tõus.

Kuid ikkagi miks? Ühte kindlat vastust polegi – viimase aja EURIBORi kiire tõusu taga nähakse mitmeid tegureid. Esiteks on rohkem neid panku, kes ei taha enam nii odavalt laenu anda ja hoiavad vaba raha igaks juhuks tagavaraks. Teine põhjus võib olla seotud euroala killustumisega, kus tugevate (näiteks Saksamaa) ja nõrkade (näiteks Itaalia) pankade jaoks on laenuraha hinnaerinevus kasvanud. Kindlasti on see üks rahandusturu stressi põhjuseid.

Kuna EURIBOR ei ole riskivaba intressimäär, siis mõjutab seda ka nii pangandussektori kui terviku tugevus kui ka see, kui odavalt keskpank kommertspankadele laenu annab.

Üsna oluline mõjutaja on ka rahaturu likviidsusest sõltuv riskipreemia. Viimane tuleneb sellest, et pikema tähtajaga krediidiriski võtmise eest nõuavad investorid suuremat hüvitist. Pangad on omalt poolt nõus maksma kõrgemat hinda, kuna tänu sellele on neil kindlam teadmine, kui kaua laenuraha neil käes on ja kui kallis see laen on.

Praegu tuuaksegi välja asjaolu, et niigi habras euro tagamata rahaturg lakkas märtsi lõpus ja aprillis sisuliselt töötamast. Rahaturufondid tõmbusid tagasi kommertsväärtpaberite turult, kus kaubeldakse laenuvõtjate lühiajaliste võlakohustustega, ja suurendasid likviidsuspuhvreid, et arvestada ettevõtete kasvanud likviidsus- ehk rahavajadustega. Tulenevalt nõudluse kahanemisest vähendasid pangad samal ajal kommertsväärtpaberite emiteerimist ning pöördusid repotehingute (väärtpaberite müügi- ja tagasiostutehingud) turule ja kasutasid suuremas ulatuses euroala keskpankade poolt pakutavaid laenamisvõimalusi.

Väheoluline ei ole ka asjaolu, et seoses koroonaviiruse puhanguga kasvas märtsis-aprillis euroala pankade nõudlus dollari järele. Seegi hakkas EURIBORi üles vedama. Ühtäkki muutus finantsturul soodsamaks laenata dollari asemel eurosid ja konverteerida need tuletistehingute turul dollariteks. Sellisel viisil laenatud dollari hind kujunes soodsamaks kui dollareid otse turult laenata. Nii näiteks võib Eestis asuv tanklakett vajada dollareid kütuse ostmiseks ja laenab need selleks pangast.

Nii et kokkuvõttes on EURIBORi tõusu põhjuseid päris mitu.

Kas minu kodulaenu hind hakkab tõusma?

Kodulaenu maksmisel on olulised kaks intressimäära – esiteks marginaal, mis sõltub konkreetsest kokkuleppest laenuvõtja ja panga vahel, ning teiseks EURIBOR. Need kaks kokku liites saamegi intressi, mida tuleb igakuiselt tasuda. Kui nüüd EURIBOR tõusma hakkab, siis kas tõuseb ka meie kodulaenu hind? Tõenäoliselt mitte, aga siin on mitu aga.

EURIBORi surub allapoole see, et euroala keskpangad on käivitanud uue ja väga suure varaostuprogrammi (tavakeeles rahatrüki), mille maht ulatub 750 miljardi euroni ehk 7 protsendini euroala SKPst.

Euroala keskpankade töö tulemusel peaks laenuraha olema mõnda aega väga odav. Isegi kui euroala majandus peaks järgmisel aastal taastuma, jätab keskpank intressimäärad tõenäoliselt mõneks ajaks veel muutmata. Seega on ühelt poolt tegemist euroala struktuurse teemaga seoses juba pikka aega väga väikese inflatsiooniga, samas aga ka euroala keskpankade teadliku tegevusega majanduse elavdamiseks raskel ajal, et laenuraha uuteks investeeringuteks (ja töökohtade loomiseks) oleks odav.

Samas on kodulaenu puhul tegemist pikaajalise laenulepinguga, sest kodulaene võetakse ju aastakümneteks. Selle aja jooksul võib EURIBOR mitu korda muutuda, kuna seda mõjutavad nii euroala keskpankade rahapoliitika (kui odav või kallis on laenuraha), pankadevahelise rahaturu likviidsus kui ka see, kui suured riskid on pangandussektoris. Kehtib rusikareegel: mida pikem periood, seda suurem on risk.

EURIBOR on siiski lühiajalise rahaturu intressimäär. Igal laenuvõtjal tasub täna kaaluda pikaajalise laenu võtmisel seda, kas tasub riskida teda potentsiaalselt vaid ühes suunas mõjutava EURIBORi liikumisega. Paljudes vanades ja ka uutes laenulepingutes on tingimus, mille kohaselt ei saa laenuvõtja kasu sellest, kui EURIBOR kukub nullist allapoole. Seega tasub laenuvõtjatel alati kaaluda laenu intressimäära fikseerimist kas laenu tähtajaks või siis vaid teatud perioodiks.

Pankade seisukohast on EURIBORi kasutamine kindlasti hea, kuna see lubab finantsturgude pingeid otse klientidele üle kanda. Eriti on see pankade jaoks kasulik kriiside ajal – seda on näha käesoleva kriisi ajal ja oli näha ka eelmises kriisis. Samas võib eeldada, et laenuvõtja seisukohalt oleks parem, kui finantseerimistingimused sõltuksid pigem otseselt üldisest intressimäärade ja inflatsioonikeskkonnast ning Euroopa Keskpanga intressipoliitikast, mitte aga pankade krediidiriskist ja rahaturgude efektiivse toimimisega seotud likviidsusriski preemiast (mis mõlemad moodustavadki EURIBORi stressiindikaatori). Kui käesoleval hetkel on see EURIBORi stressiindikaator umbes 0,19 protsendipunkti juures, siis näiteks globaalse finantskriisi ajal 2008. aastal küündis see 3 kuu EURIBORi näitel lausa 1,178 protsendipunktini. Kui täna oleks stressitase sama suur, siis see tähendaks juba kaugelt positiivset EURIBOR väärtust. Sellest tulenev laenuintresside kasv võib aga anda laenuvõtjale täiendavalt valusa hoobi. Intressimäära fikseerimine annab kindluse tulevaste intressikulude suhtes ning laenuvõtjal tasub alati oma valikuid põhjalikult kaaluda. Lisaks on võimalik intressimäära fikseerimise läbi maandada riski, mis võiksid üles kerkida siis kui EURIBOR väärtus ei peaks mistahes põhjusel olema enam võimalik määrata ja tuleks koos pangaga leida sellele asemele uus alusintressimäär.

Juba välja antud kodulaenude kõrval on oluline ka küsimus, mis saab uutest väljaantavatest kodulaenudest. Kas on oodata, et pangad muutuvad nende väljastamisel konservatiivsemaks ning kas intressimarginaalid, mida inimestele pakutakse, tõusevad oluliselt?

Hetkel on finantsturul küll palju ebaselgust, kuid ka uute laenude intressitõus näib pigem ebatõenäoline. Seda põhjusel, et pankade uue laenu portfellid kahanevad kiiresti ja väheste uute klientide hoidmisest ollakse huvitatud. Ja nendegi puhul aitab krediidiriski maandada keskpankade poliitika. Nii näiteks pakub Euroopa Keskpank praegu pankadele pikaajalist, kuni nelja-aastase tähtajaga laenu turutingimustest oluliselt soodsamalt.