Kuidas aga jagada kooselu lõppemisel suure väärtusega esemeid, näiteks kinnisasja ja sellele ehitatud ehitist juhul, kui koosolijate vahel ei olnud sõlmitud abielu, kuid panustati koos ühisesse eesmärki?
Hiljutises kohtuvaidluses (tsiviilasja nr 2-16-12328) oli põhiküsimus vara jagamine kui kooselu pooled ei ole abielus. Asjaolude järgi kuulus ühele elukaaslastest kinnisasi ning ühiselt rajati sellele elamu, milles elati 10 aastat koos ühiste lastega. Elamu ehitamisse panustasid mõlemad, sh abistasid projektide tegemist ja ehitusöid kummagi vanemad. Ehitamiseks võeti ka laen, millele lisaks panustas kumbki oma rahalisi sääste ja vanematelt võetud laenu. Kooselu lagunemisel tõusetus küsimus, kuidas vara ja elamut jagada.
Riigikohus kordas oma varaseimaid seisukohti – kui osapooltel puudub abielusuhe, kuid neil on ühine majapidamine, saab kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasja) jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid siis, kui:
- mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning
- pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
Riigikohus märkis, et oluline ei ole esemete asjaõiguslik kuuluvus, vaid osapooled peavad sellise vara jagamise puhul oma panuste suurust tõendama. Näiteks tuli antud juhul muuhulgas tõendada, et panusena kasutati korteri müümisest saadud raha ja vanematelt saadud laenu just elamu ehitamiseks.
Sealhulgas võeti arvesse ka panust töötunni tasu näol, sellekohasel ajavahemikul asjakohases valdkonnas kehtinud statistilisest töötasu suurusest lähtuvalt.
Riigikohus leidis lisaks, et kui üks osapool osales näiteks elamu ehitamisel, kuid ta ei suuda (ebamõistlike raskuste tõttu) tõendada oma töötundide täpset arvu, on võimalik selle isiku tööpanus otsustada kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
