2018. aastal jõustus korteriomandi- ja korteriühistu seadus, mille eesmärgiks oli õigusselguse loomine. Seadusandja püüdis parimal viisil kokku liita seni kehtinud korteriomandiseaduse ja korteriühistuseaduse, kuid vähemalt ühes aspektis saab tõdeda, et välja kukkus nii nagu tavaliselt ehk et selguse asemel tekkis üks suur ja segane õiguslik probleem.

Nimelt on seadusandja ette näinud, et kõikide korteriomandite osas, mis eksisteerivad kinnistusraamatus ja mille valitsemiseks ei ole korteriühistut loodud, tekib korteriomandi- ja korteriühistu seaduse jõustumisel automaatselt korteriühistu. Idee poolest väga tore lahendus, korteriomanikele tekib väga mugavalt juriidiline keha, mille alt korraldada hoone majandamist. Kuid eeltoodu kehtib vaid olukorras, kus reaalselt on ka olemas korteriomandid, mida majandada.

Tähelepanuta on aga jäänud olukord, kus tegemist on vanade, lagunenud ja tühjaks jäänud hoonetega, kus puuduvad elanikud ja kuhu elanikke ka ei teki, kuid korteriühistu on loodud. Eeltoodu tähendab, et kui vastavatel kinnistutel tekivad uued omanikud, siis esmaseks ülesandeks oleks registrid (kinnistusraamat ja äriregister) korda teha, kuid selleks otstarbeks puuduvad korteriomandi- ja korteriühistu seaduses lihtsustatud menetlused.