Riigikohtu halduskolleegium tegi 11.01.2012 otsuse kohtuasjas 3-3-1-46-11.
Kohus selgitab, et kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 alusel sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte.
Kui aga väljamakse ning selle aluseks olnud tehingu toimumine on dokumentaalselt tõendatud, kuid ei ole tõendatud tehingu seotus ettevõtlusega, siis võib tulumaksu määramise aluseks olla sama lõike punkt 4.
Kui arvel on viide lepingule, kuid viidatud kirjalikku lepingut ei ole lisatud, siis ei ole tehingu majanduslik sisu tuvastatav ning selline arve tuleb lugeda mittenõuetekohaseks algdokumendiks.
Kohus selgitab käibemaksuga maksustamisega seonduvalt, et näiliku tehingu korral ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, vaid tal on õigus pöörduda käibemaksu tagastamise nõudega müüja poole, kellel omakorda on õigus tühistada väljastatud arve ning nõuda selle arve alusel tasutud käibemaksu tagastamist riigilt.
