Eelmises artiklis vaatlesime standardeid IAS 39, IAS 41, IFRS 1 ja IFRS 2. Käesolevas artiklis jätkame standardite tutvustamist.

IFRS 3 Äriühendlused (IFRS 3 Business Combinations)

Standard käsitleb arvestusalaseid küsimusi äriühendlustes.

Standardi eelkäijaks oli 1983. aastal kehtima hakanud standard IAS 22 Accounting for Business Combinations. 1998. aastal standardit muudeti, lühendades ka nimetust: IAS 22 Business Combinations. 2004. aastal võeti vastu uue tähistusega standard IFRS 3 Business Combinations. Standardi eesmärgiks on määratleda finantsaruandluse reeglid majandusüksusele äriühendluse kajastamiseks.

Äriühendlusena mõistetakse eraldieksisteerivate majandusüksuste ehk äride ("äri" ehk inglise keeles "business" on kitsamalt – tavamõistest erinevalt – defineeritud standardis IFRS 3) ühendamist ühte aruandvasse üksusesse. Tavaliselt saavutab äriühendluse tulemusena üks majandusüksus (omandaja) valitseva mõjuvõimu ühe või mitme teise äri (omandatava) üle. Valitsev mõjuvõim on võime mõjutada majandusüksuse või äri finants- ja tegevuspoliitikat nii, et saada selle tegevusest majanduslikku kasu. Eeldatakse, et üks ühinev majandusüksus saavutab valitseva mõjuvõimu teise ühineva majandusüksuse üle, kui ta omandab rohkem kui poole teise majandusüksuse hääleõigusest, välja arvatud juhul, kui saab tõestada, et sellise omandusega ei kaasne valitsevat mõjuvõimu. Isegi kui üks ühinevatest majandusüksustest ei omanda rohkem kui poolt teise ühineva majandusüksuse hääleõigusest, võib ta olla saavutanud valitseva mõjuvõimu teise majandusüksuse üle. Valitseva mõjuvõimu olemasolu näitab ka see, kui majandusüksusel on vähemalt üks järgmistest tunnustest:

• üle poole teise majandusüksuse hääleõigusest teiste investoritega sõlmitud kokkuleppe alusel;
• võime mõjutada teise majandusüksuse finants- ja tegevuspoliitikat põhikirja või lepingu alusel;
• võime määrata või tagasi kutsuda enamikku teise majandusüksuse juhatuse või samaväärse juhtorgani liikmetest;
• võime saavutada häälteenamus teise majandusüksuse juhatuse või samaväärse juhtorgani koosolekutel.

Kõigi äriühendluste arvestamisel tuleb rakendada ostumeetodit. Omandaja ostab netovara ja kajastab omandatud varaobjektid ning ülevõetud kohustised ja tingimuslikud kohustised, (k.a need, mida omandatav eelnevalt ei kajastanud). 

Ostumeetodi rakendamine hõlmab järgmisi etappe:

• omandaja kindlaksmääramine;
• äriühendluse soetusmaksumuse mõõtmine;
• äriühendluse soetusmaksumuse jaotamine omandatud varaobjektidele, ülevõetud kohustistele ja tingimuslikele kohustistele omandamise kuupäeval.

Omandaja peab mõõtma äriühendluse soetusmaksumust summana, mis koosneb:

• üleantud varaobjektide, tekkinud või ülevõetud kohustiste ja omandaja poolt omandatavas valitseva mõjuvõimu saavutamise eesmärgil emiteeritud omakapitaliinstrumentide reaalväärtusest vahetuskuupäeval;
• äriühendlusega otseselt seotud väljaminekutest.

Juhul kui äriühendlus tekib ositi omandamise käigus, on omandamise kuupäevaks see kuupäev, mil omandaja saavutab tegelikult valitseva mõjuvõimu omandatava üle.

Omandaja kajastab omandatava identifitseeritavad varaobjektid, kohustised ja tingimuslikud kohustised reaalväärtuses. Sõltumata sellest, kas omandatavaid varaobjekte on omandatava  finantsaruannetes varem kajastatud või mitte, peab omandaja arvesse võtma järgmist:

• omandatava immateriaalseid varaobjekte saab omandamise kuupäeval kajastada ainult siis, kui on täidetud kõik varaobjekti definitsiooni nõuded;
• firmaväärtus on soetusmaksumuse jääkosa, mis kajastatakse omandaja poolt varaobjektina omandamiskuupäeval. Esmasel kajastamisel kujutab see endast soetusmaksumuse jääkosa omandatava identifitseeritavates varaobjektides, kohustistes ja tingimuslikes kohustistes. Firmaväärtust ei tohi amortiseerida, vaid sellele tuleb vähemalt üks kord aastas teha väärtusvähendi test;
• negatiivne firmaväärtus tekib siis, kui soetusmaksumus on väiksem omandatud netovara reaalväärtusest. Standardis käsitletakse selle teket kui viga netovara hindamises või soetusmaksumuses, mida tuleb täiendavalt kontrollida. Juhul kui negatiivne firmaväärtus leiab kinnitust, mõistetakse seda soodsa ostudiskontona, mis tuleb kajastada tulumina kasumiaruandes.

Standardi IFRS  3 kohta tõlgendused puuduvad.

IFRS 4 Kindlustuslepingud (IFRS 4 Insurance Contracts)

Standard käsitleb kindlustuslepingute finantsaruandlust.

Standard  IFRS 4 Insurance Contracts  hakkas kehtima 2005. aastal. Standardi eesmärgiks on konkretiseerida kõigi kindlustuslepinguid väljastavate majandusüksuste finantsaruandlust kuni Rahvusvaheliste Arvestusstandardite Nõukogu lõpetab kindlustuslepinguid käsitleva projekti teise faasi.

Kindlustusleping on leping, mille kohaselt üks osapool (kindlustusandja) aktsepteerib teise osapoole (kindlustusvõtja) olulise kindlustusriski juhul, kui teatud ebakindlad tulevased sündmused mõjutavad kindlustusvõtjat.

Prognoosides jooksvalt kindlustuslepingute rahakäivet, peab kindlustusandja igal aruandekuupäeval hindama, kas kajastatud kindlustuskohustised on adekvaatsed. Kui hinnangust selgub, et kindlustuskohustiste bilansiline väärtus on prognoositud rahakäibe seisukohalt ebaadekvaatne, tuleb kogu puudujääk kajastada kasumiaruandes. Kindlustusandja võib muuta kindlustuslepingute arvestuspõhimõtteid (üldisemalt: arvestuspoliitikat) siis ja ainult siis, kui muutus teeb finantsaruanded aruannete kasutajatele majandusotsuste langetamisel asjakohasemaks usaldusväärsust vähendamata (või usaldusväärsemaks asjakohasust vähendamata). Kindlustusandja peab otsustama asjakohasuse ja usaldusväärsuse määratlemisel lähtuma rahvusvahelise standardi IAS 8 kriteeriumitest. Kindlustusandja peab avalikustama info, mis väljendab ja selgitab kindlustuslepingutest tulenevaid rahasummasid tema finantsaruannetes.

Standardi IFRS 4 kohta tõlgendused puuduvad.

IFRS 5 Müügiks hoitav põhivara ja lõpetatud tegevusvaldkonnad (IFRS 5 Non-current Assets Held for Sale and Discontinued Operations)

Standard, mis käsitleb müügiks hoitavate põhivaraobjektide arvestust ning lõpetatud tegevusvaldkondade esitamist ja avalikustamist.

Standardi eelkäijaks oli 1998. aastal vastu võetud standard IAS 35 Discontinuing Operations. 2004. aastal võeti vastu uus standard IFRS 5 Non-current Assets Held for Sale and Discontinued Operations, mis hõlmas nii müügiks hoitavat põhivara kui ka seni standardis IAS 35 esitatud lõpetatud tegevusvaldkondi. Standard IAS 35 tunnistati kehtetuks.

Põhivaraobjekt (või lõpetatud tegevusvaldkond) tuleb klassifitseerida müügiks hoitavana juhul, kui see on müügivalmis ja müügi toimumise tõenäosus on väga suur. Kajastamine toimub vähimväärtuse põhimõttel (võrreldes jääkmaksumust ja reaalväärtust, millest on maha arvatud müügikulutused). Müügiks hoitavate varaobjektide kulumiarvutlus lõpetatakse.

Müügi toimumise tõenäosus loetakse väga suureks, kui on täidetud järgmised tingimused:

• juhtkonnale on tehtud ülesandeks varaobjekti (või võõrandatava kogumi) müügi kavandamine;
• on käivitunud plaan ostja leidmiseks;
• varaobjektile on tehtud müügireklaami niisuguse müügihinnaga, mis on ligilähedane varaobjekti reaalväärtusele;
• müük peaks toimuma ühe aasta jooksul pärast klassifitseerimist;
• kavandatud müügiplaani elluviimine näitab, et plaani oluline muutmine või sellest loobumine on vähetõenäoline.

Võõrandatav kogum on definitsiooni kohaselt varaobjektide rühm, mida majandusüksus kavatseb müües või muul viisil ühe tehinguna võõrandada ning kohustised, mis on loovutatavate varaobjektidega otseselt seotud. Lõpetatud tegevusvaldkond on majandusüksuse osa, mis on kas võõrandatud või klassifitseeritud müügiks hoitavana ning kujutab endast:

• eraldiseisvat olulist ettevõtlusvaldkonda või majandustegevuse geograafilist piirkonda või
• olulise ettevõtlusvaldkonna või majandustegevuse geograafilise piirkonna võõrandamist käsitleva eraldiseisva koordineeritud plaani osa või
• tütarettevõtet, mis on soetatud üksnes edasimüügi eesmärgil.

Juhul kui majandusüksus on varaobjekti (või võõrandatava kogumi) liigitanud müügiks hoitavaks, kuid mõni klassifitseerimistingimus ei ole enam täidetud, tuleb varaobjekti (või võõrandatava kogumi) liigitamine müügiks hoitavana lõpetada.

Majandusüksus peab põhivaraobjekti, mida enam ei liigitata müügiks hoitavaks (või mis ei kuulu enam müügiks hoitavaks liigitatud võõrandatavasse kogumisse) kajastama madalamas

• bilansilisest maksumusest, mis oli varaobjektil (või võõrandataval kogumil) enne müügiks hoitavaks liigitamist, korrigeerituna depretsiatsiooni-, amortisatsiooni- või ümberhindamissummaga, mida oleks tulnud kajastada, kui varaobjekti (või võõrandatavat kogumit) ei oleks liigitatud müügiks hoitavaks, ja 
• kaetavast väärtusest kuupäeval, mil tehti otsus mitte müüa.

Standardi IFRS 5 kohta tõlgendused puuduvad.

IFRS 6 Maavarade eksploratsioon ja hindamine (IFRS 6 Exploration for and Evaluation of Mineral Resources)

Standard, mis käsitleb finantsaruandlust maavarade uuringute ja hindamiste kajastamiseks. Standard  IFRS 6 võeti vastu 2004. aastal.

Eksploratsiooni- ja hindamiskulutused on kulutused, mida majandusüksus teeb seoses maavarade eksploratsiooni (ehk tundmaõppimise) ja hindamisega enne maavara kaevandamise tehnilise teostatuse ja majandusliku tasuvuse põhjendamist. Eksploratsioon ja hindamine ning maavara kaevandamise tehnilise teostatavuse ja majandusliku tasuvuse kindlakstegemine on maavarade (sh. mineraalide, nafta, maagaasi ja muude samalaadsete mittetaastuvate maavarade) otsingu sisuks pärast seda, kui on saadud seadusest tulenev õigus uuringute teostamiseks teatud piirkonnas. Eksploratsiooni ja hindamisega seotud varaobjektideks on eksploratsiooni- ja hindamiskulutused, mis on kajastatud varaobjektidena vastavalt majandusüksuses kehtivale arvestuspoliitikale.

Majandusüksus peab kindlaks määrama arvestuspoliitika põhimõtted, millest lähtudes määratletakse, millised kulutused kajastatakse eksploratsiooni ja hindamisega seotud varaobjektidena ja rakendama neid järjepidevalt. Seejuures võtab majandusüksus arvesse, mil määral saab kulutust seostada teatud kindla maavara leidmisega.

Pärast kajastamist peab majandusüksus rakendama eksploratsiooni ja hindamisega seotud vara suhtes kas soetusmaksumuse mudelit (cost model) või ümberhindamismudelit (revaluation model). Ümberhindamismudeli (standardis IAS 16 esitatud mudel või standardis IAS 38 esitatud mudel) rakendamisel peab viimane olema kooskõlas varaliigitusega.
Majandusüksus võib muuta eksploratsiooni- ja hindamiskulutusi käsitlevat arvestuspoliitikat, kui see teeb finantsaruanded infotarbijatele otsuste langetamisel asjakohasemaks ning ei vähenda usaldusväärsust, või usaldusväärsemaks ja ei vähenda finantsaruannete asjakohasust otsuste langetamisel. Asjakohasuse ja usaldusväärsuse määratlemisel lähtutakse rahvusvahelise standardi IAS 8 kriteeriumitest.

Standardi IFRS 6 kohta tõlgendused puuduvad.

IFRS 7 Finantsinstrumendid: avalikustamine (IFRS 7 Financial Intruments: Disclosures)

Standard, mis käsitleb finantsinstrumentide avalikustamist. Standard IFRS 7 Financial Intruments: Disclosures võeti vastu 2005. aastal. Standardi vastuvõtmisel kaotas kehtivuse standard IAS 30 Disclosures in the Financial Statements of Banks and Similar Financial Institutions.

Standard kohustab majandusüksusi avalikustama oma finantsaruannetes infot, mis võimaldaks infotarbijatel hinnata

• finantsinstrumentide tähtsust majandusüksuse finantsseisundile ja toimimisele;
• finantsinstrumentide omamisest tekkiva riski ulatust ja suurust ning kuidas majandusüksus riske maandab.

Juhul kui IFRS 7 näeb ette finantsinstrumentide klasside avalikustamise, peab majandusüksus rühmitama finantsinstrumendid klassidesse, lähtudes avalikustatud info iseloomust ning võttes arvesse finantsinstrumentide karakteristikuid.

Standardi IFRS 7 nõuded on kooskõlas standarditega IAS 32 ja IAS 39.

 

IFRS 8 Põhitegevussegmendid (IFRS 8 Operating segments)

Standard, mis käsitleb põhitegevussegmendi aga ka majandusüksuse toodete ja teenuste, geograafiliste piirkondade info avalikustamist.

Standardi eelkäijaks oli 1981. aastal vastuvõetud IAS 14 Reporting Financial Information by Segment, kus käsitleti segmendi finantsinfo kajastamist. Viimast muudeti 1997. aastal, mil standard sai nimetuse IAS 14 Segment Reporting. Rahvusvaheline standard IFRS 8 võeti vastu 2006. aasta novembris ja asendab alates 1. jaanuarist 2009 standardit IAS 14.

Põhitegevussegment on majandusüksuse komponent:

• mis osaleb majandustegevuses, millest võidakse teenida tulu ja katta kulusid (sh tulu ja kulusid, mis on seotud sama majandusüksuse teiste komponentidega);
• mille majanduslikke tulemusi jälgib regulaarselt majandusüksuse põhitegevusvaldkonna tippjuht, et langetada otsuseid segmendile jaotatavate ressursside kohta ja hinnata selle tegevust;
• mille kohta peetakse eraldi arvestust (on olemas eraldi finantsinformatsioon).

Majandusüksus peab avalikustama infot, mis võimaldab finantsaruannete kasutajatel hinnata majandusüksuse tegevuse olemust ja finantsmõjureid. Eraldi tuleb avalikustada üldinfo selle kohta, kuidas määrati kindlaks aruandekohustuslik segment ning segmendi tooted ja teenused, millest segment tulu teenib. Samuti tuleb avalikustada põhitegevussegmendi kasum (kahjum), vara ja kohustised ning kajastamise alused. Majandusüksus peab avalikustama info

• toodetest (teenustest) teenitud tulu kohta;
• riikidest, kus tulud teeniti;
• peamistest klientidest (juhul kui vähemalt 10% põhitegevussegmendi tulust on saadud tehingutest konkreetse majandusüksusevälise kliendiga, siis tuleb see eraldi avalikustada).

Standardi IFRS 8 kohta tõlgendused puuduvad.