Audiitortegevus Eestis ei oma väga pikka ajalugu. Esimesed kutsetunnistused väljastati ligi paarkümmend aastat tagasi. Seetõttu ei ole ühiskonnas välja kujunenud ka ühtset arusaamist audiitori kutsetegevusest ega tema positsioonist ühiskonnas.

Kuigi praegusel ajal kehtivad vandeaudiitoritele Eestis juba ühtsed kutsetegevuse standardid, siis siinsel turul pakutav teenus on siiski erinev ja ebaühtlane, mis tekitab teenuse kasutajas vahel ka arusaamatust. Sageli ootab avalikkus vandeaudiitorilt ka midagi sellist, mida ei reguleeri ükski audiitori kutsetegevust reguleeriv standard ega õigusakt.

Selleks et mõista, kus kohtuvad avalik huvi ja vandeaudiitori kutsetegevus, peaks lahti mõtestama mõiste "avalik huvi". Seda mõistet tõlgendavad erinevad huvigrupid mõneti erinevalt, kuid peamises ollakse siiski ühte meelt – avalik huvi sisaldab endas objekti, mille vastu tunneb huvi enam kui üks inimene, asutus või huvigrupp ja mis on kõigile tarbimiseks kättesaadav.

Näiteks võib mingis tegevusvaldkonnas tunda huvi ettevõtte finantstulemuste ja tulevikusuundumuste vastu lisaks ettevõtte omanikele ka samas tegevusharus tegutsev konkurent, et tulemusi võrrelda ja oma turupositsiooni hinnata. Samuti huvitab laenuandjat laenusaaja finantsolukord, et hinnata oma laenu tagasisaamise võimalikkust. Pangakliendid tunnevad huvi finantsasutuse tulemuste vastu, et hinnata, kas nende poolt välja valitud finantsasutus on ikkagi võimeline nende hoiuste ja investeeringute eest hoolt kandma.

Selline informatsioon on kättesaadav eelkõige ettevõtte majandusaasta aruande kaudu, mida asjatundlik lugeja võib analüüsida ja oma olemasolevate teadmiste raames analüüsida. Siin kohtuvadki avalik huvi ja vandeaudiitori kutsetegevus. Kui majandusaasta aruandele on lisatud ka vandeaudiitori arvamus, siis lisab see aruandele teatud usaldusväärsust, et aruandes toodud informatsioon vastab olulises osas tegelikkusele ning ettevõte on jätkuvalt tegutsev, kui just audiitori arvamus midagi teistlaadset välja ei too.

Kuigi vandeaudiitori antav kindlustunne oma aruande kaudu piirdub siiski teatud kutstegevuse standardites ette nähtud protseduuride läbiviimisega, siis mõnikord ootab avalikkus vandeaudiitori aruandest ka lisaks midagi abstraktset, mida vastavad standardid ei puuduta. Otsitakse, mis siis ettevõttes ikkagi "tegelikult" toimub – näiteks, kas riigiettevõtte juhi töötasu ei peaks olema väiksem, kui asutuse nõukogu on selle määranud või kas ettevõtte tehtud investeeringud ikkagi toovad tulevikus tulu. Kui tulevik osutub lugeja ootustest teistsuguseks, siis juhtub, et süüdistatakse audiitorit põhjendamatult selles, miks ta ei hoiatanud, et nii võib juhtuda.

Harvad ei ole ka juhtumid, kui avalikkus ajab segamini vandeaudiitori ja juhatuse kohustused. Avalikkus ei pruugi alati mõista, et ebakindlatele turgudele sisenemine, maksevõimetutele klientidele laenu andmine või kahjumlike investeeringute soetamine kuulub juhtkonna vastutusvaldkonda – nii nagu sinna kuulub ka vastavate tehingute ja otsuste kajastamine majandusaasta aruandes.

Vandeaudiitor saab avaldada oma arvamuse, kas juhtkond on selle informatsiooni õigesti ja õiglaselt kajastanud ning seda oma parimate hinnangute kohaselt majandusaasta aruandes avalikustanud. Kui audiitori arvamuse kohaselt juhatus seda teinud ei ole, siis peab tema arvamus seda  vastavalt ka peegeldama.

Vandeaudiitorit võib võrrelda mis tahes teise eluala sõltumatu eksperdiga, kes avaldab objektiivselt ja emotsioonitult oma arvamust. Tema arvamus põhineb eelkõige faktidel, tema töö- ja elukogemusel ning  kindlasti ka professionaalsel tunnetusel. Kui audiitor minetab oma töö käigus oma sõltumatuse ning on näiteks mõjutatav oma kliendi juhtkonna poolt, siis annab ta oma arvamusega avalikkusele valesid signaale. Aruannete lugejad võivad lisatud arvamuse põhjal teha seetõttu enda jaoks valesid järeldusi.

Selline käitumine kahjustab eelkõige nii vandeaudiitori, üksikisiku kui ka kõigi teiste samal kutsealal tegutsevate inimeste ja ettevõtete mainet ja usaldusväärsust. Siinjuures ei erine omavahel väga palju näited, kus audiitorfirma osaleb koos juhtkonnaga petuskeemi läbiviimises (Arthur Anderseni ja Enroni kaasus) kui ka juhused, kus üksikaudiitor väljastab oma eeltäidetud arvamuse ettevõtte finantsandmetega tutvumata.

Suhtumine vandeaudiitoritesse on Eestis aja jooksul muutunud ning enam ei oodata, et vandeaudiitor täidab samu ülesandeid, kui seda tegi nõukogude ajal revident, kes tegi ühtlasi ka ettepaneku karistuse määramiseks. Audiitori elukutse esindajaid on hakatud pigem nägema kui objektiivset arvamuse avaldajat ja asjatundlikku nõustajat. Siiski võtab meie ühiskonnas veel aega audiitori kui sõltumatu eksperdi nägemine. Selle eesmärgini jõudmine eeldab kindlasti ka avalikkuse laiemat valgustamist vandeaudiitori kutsetegevuse raamistikust ning juhtkonna ja audiitori erinevatest vastutusvaldkondadest.