Kui töövõtulepinguga töötaja saata kuhugi mujale seoses tema poolt tehtava töö tegemisega, ei ole see lähetus. Lähetus kehtib siiski vaid töölepinguga töötajatele. Seega ei maksta talle päevaraha. Küll aga, kui on tarvis töövõtulepinguga töötajal mingil põhjusel viibida muus asustatud punktis seoses vajadusega ära teha kokkulepitud töö, võib töövõtulepingus kokku leppida, et saada tasu sisaldab ka tehtavaid kulutusi (s.o sõiduraha ja majutuskulusid eraldi ei kompenseerita) või siis, et täiendavad kulud hüvitatakse esitatavate dokumentide alusel.

Töövõtulepinguga töötajale, kui ei ole tegemist FIE-ga, makstakse töötasu palgafondist ja seega maksud on kõik samad, mis töölepinguga töötajal.

Aga mulle tundub, et teil ei tehta päris hästi vahet töövõtulepingul ja töölepingul. Töövõtulepingu olemus on siiski ju see, et töötaja teeb ära kokkulepitud töö kokkulepitud tähtajaks, võibolla ka tööandja vahendeid kasutades, aga ise teab, millal ja kuidas, s.o tema tööaeg ega töö tegemise viis ei ole reguleeritud tööandja poolt. Kui Te tahate teda aga lähetusse saata, kas sel asjal pole siiski juures töölepingu maitset? Kas tööandja mitte ei korralda töö tegemise viisi ja aega?