Mõõdukas stressis ei ole iseenesest midagi halba. Stress mõjub sel puhul organismile mobiliseerivalt ja hoiab kaitsemehhanismid aktiivsed. Kahjulikuks muutub stress siis, kui see kestab pikka aega, seda on liiga palju ning jõuvarud kurnatakse lõpuks välja. Nii võidakse jõuda olukorrani, kus inimene ei tule enam stressiga toime – tekib distress.
Füüsilised ja vaimsed tervisehäired
Sama kehtib ka töökeskkonnas – mõõdukas tööstress on motiveeriv ja edasiviiv. Probleemiks muutub see siis, kui töötajal kujuneb välja pingeseisund ning ta tajub vastuolu töökeskkonnast esitatud väljakutsete ja oma toimetulekuvõimaluste vahel. Keha väsib võitlemisest ja püüdest kohanduda. Tekivad vaimsed ja füüsilised tervisehäired, näiteks depressioon, läbipõlemissündroom, südame-veresoonkonna haigused ja ainevahetushäired. Tagatipuks võib muutuda ka inimese riskikäitumine. Stressis olles kiputakse rohkem suitsetama, liialdama alkoholi tarbimisega, tarvitama narkootikume. Lisaks ei taheta tegeleda tervisespordiga ning ka toitumine võib olla kõike muud kui tervislik. Kes meist ei teaks, et korralik ports jäätist või tahvel šokolaadi võivad mõjuda vägagi lohutavalt…
Tööstressi kaks palet
Eesti töökeskkonnas on tööstressil kaks palet. Esimese puhul on tööstress tööprotsessi paratamatu ja kahjuks ka loomulik osa. Küllap oskame kõik ette kujutada, et meditsiini, hooldekodude töötajate, aga ka korrakaitsjate jt töö on stressirohke ning "närvesööv". Üldjuhul teavad seda ka nende kollektiivide tööandjad, kes on mõelnud, kuidas töötajatele mõjuvat tööstressi maandada või kontrolli all hoida. Töötajatele pakutakse tugiteenuseid, nõustamisgruppe, korraldatakse koolitusi ja püütakse olla igati toeks.
Tööstressi teine pale on aga hoopis murettekitavam. Tööstressi allikaks on tööandja või vahetu tööde juht ise, kel miskipärast on kujunemas arvamus endast kui jumala asemikust maa peal. Endale lubatakse lugupidamatut ja hoolimatut käitumist oma töötajate suhtes ning koheldakse neid kui rumalat, tüütut, allumatut seltskonda, kellega igasugune koostöö on juba ette välistatud. Tööinspektsiooni jurist vastab pea iga nädal mõnele vaimset vägivalda puudutavale küsimusele ning selgitab töötaja õigusi, kuidas kõige paremini stressi põhjustavast olukorrast välja tulla.
Avatud kontor kui kontrollivahend
Nii võime usaldamatuse juurest jõuda ka ühe moodsa tänapäeva nähtuseni töökeskkonnas, milleks on avatud kontor. Tööandja seisukohast võib avatud kontoril olla mitu plussi – alati on hea ülevaade, kuidas töötajad tööd teevad, justkui luuakse mugav "naabrivalve" süsteem. Kuidas ikka Peeter mittetöiste tegevustega tegeleda saaks, kui Kalle ja Pille samas ruumis töötavad. Sama kehtib loomulikult ka Kalle ja Pille suhtes. Samuti arvatakse, et avatud kontoris on hea uute mõtetega kohe kõigi ees lagedale tulla – ei pea mitu korda ühte ja sama juttu rääkima ning diskussioongi on ühe soojaga peetud.
Kuid kas on end hetkeks asetatud järgnevasse olukorda? On vaja koostada üks tähtis pakkumine või ettekanne, kuid pidevalt astub keegi sisse, et omi mõtteid jagada või naaberlaual heliseb sageli telefon, sest kolleegi tööülesandeks on suhtlus kliendiga. Milline on siis töötaja tööpanus päeva lõpuks, milline on tema vaimse koormatuse tase? Seega tuleks avatud kontorit planeerides hoolega kaaluda kõiki aspekte – millised on ühte tööruumi paigutatud töötajate tööülesanded, töö tegemise viisid ja isiklikud eelistused.
Töötaja seisukohalt lähtudes võib avatud kontor mõjuda neile kui alastikiskuvalt: telefonikõnesid kuuldakse pealt, arvutiekraanilt on igal hetkel näha, kas töötad tööülesande kallal või täidad parajasti tuludeklaratsiooni. Töötaja või tööandja, kes väidavad, et suudavad end 8 tundi päevas pühendada ainult tööle on ilmselgelt silmakirjalikud. Inimene vajab ka kõige intensiivsema töö juures korrakski aja mahavõtmise võimalust, kuid millised need on avatud kontoris? Jällegi tööstressi allikas – tahaks korraks lõõgastuda, kuid kuidagi piinlik hakkab – kuidas ikka ringutada või võimelda, kui kolleegid on parasjagu töörütmis.
Tingimused tööruumile
Avatud kontorite puhul ei ole vähetähtsad ka üldised töökoha nõuded. Inimeste töölepaigutamisel ühte tööruumi tuleb arvestada, et ühele töötajale peab jaguma vähemalt 10m3 õhuruumi (tööruumi kõrgus kuni 3,5 m). Erinevad võivad olla töötajate eelistused ruumi sisekliimale: mõni soovib jahedamat õhku, mõni on aga soojalembesem. Neid töötajaid aga ühte ruumi paigutades on eriarvamused kerged tulema ja tulemuseks täiendav stressisituatsioon.
Ka töökohtade kujundamisel tuleb silmas pidada, et töökohas oleks piisavalt ruumi, et saavutada hea ja ergonoomiline tööasend ning liikumine töökohale ja sealt ära oleks takistustevaba – poleks teravaid nurki või mööbliservi, kuhu on võimalik end ära lüüa.
Suhetes, ka töösuhetes on mitu osapoolt. Tööstressiga tuleb tegeleda ja tööandja ei tohiks olla ise tööstressi allikaks. Tööstressi, mis on tööprotsessi paratamatu osa tuleb hoida kontrolli all ja tagada töötajatele toetav ja tervist säästev tööõhkkond. Tööandjal tasuks end korra asetada töötaja kingadesse. Töötaja on lojaalne organisatsioonile ainult siis, kui ta tunneb, et organisatsioon temast hoolib. Muudel juhtudel panustab töötaja ettevõtte tegemistesse ainult kuni oma taluvuspiirini ning selle saabudes hääletatakse tihti jalgadega ning lahkutakse töölt.
