Ergonoomia

Ergonoomia on teadus inimesele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast ning tegeleb töövahendite ja -tingimuste kohandamisega vastavalt inimese vajadustele.

Ergonoomid on töötervishoiuspetsialistid, kes disainivad ja hindavad tööülesandeid, ameteid, tooteid, organisatsioone, keskkondasid ja süsteeme, et muuta need inimesele nii soodsaks kui võimalik ning viia kooskõlla inimese vajaduste, võimete ja piirangutega. Ergonoom peab oma tööd tehes võtma arvesse füüsilisi, kognitiivseid, sotsiaalseid, organisatoorseid, keskkonna- ja muid asjakohaseid tegureid.

Töötervishoiuteenuse osutajad (sealhulgas ergonoomid) on registreeritud Terviseametis.

Ergonoomia jaguneb:

• Füüsiline ergonoomia on seotud inimese anatoomiliste, antropoloogiliste ja füsioloogiliste tunnustega ning füüsilise aktiivsusega. Füüsiline ergonoomia tegeleb näiteks tööasendite, materjalide käsitsemise, korduvliigutuste ning töökoha korraldusega.
• Kognitiivne (tunnetuslik) ergonoomia on soetud vaimsete protsessidega, nagu näiteks taju, mälu, reaktsioon ja motoorne mälu, mis kõik mõjutavad inimese ja ümbritseva keskkonna koostoimet. Kognitiivne ergonoomia tegeleb näiteks vaimse töökoormuse, otsuste vastuvõtmise protsessi, usaldatavuse ja tööstressiga.
• Organisatsiooniergonoomia on suhtlemine, meeskonna ressursside organiseerimine, töö ja tööaja kujundamine, meeskonnatöö, osaluse kujundamine, koostöö, organisatsiooni kultuur, virtuaalsed organisatsioonid ja kaugtöö.

Ergonoomia on vajalik luu- ja lihaskonnavaevuste ennetamiseks. Ergonoomiliste töövõtete kasutamine ning tööülesannete ja -vahendite täiustamine aitab vähendada vaevuste levikut ning tõsidust.

Töökoha ergonoomiliseks kujundamist tuleks käsitleda ka riskianalüüsis, pöörates tähelepanu töövahenditele ja töökeskkonnale.

Sundasend

Sundasendiks loetakse asendit, kus töötaja peab viibima ühes asendis (istuv, seisev) või tegema tööd füsioloogiliselt ebaloomulikus (ebamugavas) asendis ja lihaste pideva pinge all (kükitamine, küünitamine, põlvitamine jne). Sundasendites töötamist esineb enam inimeste seas, kelle tööülesanded on seotud arvuti kasutamisega üle 5–6 tunni päevas ning pideva istumise või seismisega, näiteks kontoritöötajad, autojuhid, juuksurid, õmblejad jne.

Sundasendis olles peavad lihased töötama staatiliselt ehk ilma võimaluseta vahepeal lõtvuda. See põhjustab nende kiiret väsimist ning ülepinge tekkimist. Kui samad sundasendid korduvad päevast päeva, ning midagi ei võeta ette nende kahjuliku toime vähendamiseks ja korvamiseks, siis lihaste ülepingeseisund süveneb.

Esmalt kujuneb välja ebamugavustunne ülekoormatud jäsemetes või piirkonnas ning töövõime väheneb, järgnevad mõõdukad kaebused valu kohta. Valud võivad koormuse kadudes kiiresti taanduda, ent töö jätkudes töövõime muudkui kahaneb, sest valutavate lihaste-liigestega on ebamugav oma tööülesandeid täita. Edasi võivad kujuneda juba kindla haigusprotsessi tunnused – valud probleemsetes piirkondades, tursete teke, tundlikkuse häired ja lihaste nõrgenemine. Seejärel kujunevad välja kroonilise haiguse tunnused, mis viivad ka püsiva töövõime vähenemise ja lõpliku invaliidistumiseni, näiteks radikuliit, karpaalkanali sündroom, kroonilised seljavalud, kaela kangus jne. Sundasendite tagajärjel tekkinud kahjustused võivad paikneda kaelas ja õlavöötmes, alaseljas, küünarliigestes, küünarvarres, randmetes ja labakätes, puusades ning põlvedes.

Ennetamine

Sundasendite kahjuliku toime vähendamiseks tuleb korraldada oma tööd nii, et ei peaks töötama ebamugavates asendites – töökoht ja töövahendid peavad vastama töötaja kasvule ja kehamõõtmetele. Tööasendit peab olema võimalik muuta ja koormuse all olevaid lihaseid peaks võimalikult vähe pingutama. Vaevuste ennetamiseks tuleb aeg-ajalt muuta oma keha asendit, teha regulaarseid puhkepause ning võimelda lihaslõõgastamiseks.

Sundliigutused

Sundliigutusteks loetakse sama tüüpi liigutuste kordamist ühetaolises asendis ligikaudu 45 minuti vältel. Sundliigutused on ka ebamugavatest tööasenditest või töövahenditest tingitud lisaliigutused või liigesest suure liikumisulatusega liigutused. Korduvad liigutused on tavalised maalritööl, konveieritööl, sorteerimisel ja paljudes teistes olukordades.

Sundliigutuste puhul on oluline, et töötajad saaksid oma tööoperatsioone vahetada, koormates tänu sellele erinevaid lihasrühmi ning vältides ühtede ja samade lihasrühmade ülekoormust. Pidevad sundliigutused põhjustavad nii lihas- kui liigeskahjustusi, väsimust, koormavad meeleelundeid, tekitavad vaimset stressi ning võivad tekitada ka seede- ning vereringeelundite häired.

Samade sundliigutuste kordumine päevast päeva, ilma et kahjuliku toime vähendamiseks ja korvamiseks midagi ette võetakse, süvendab ülekoormuse teket. Esmalt kujuneb välja ebamugavustunne ülekoormatud jäsemetes või nende piirkonnas ning väheneb töövõime, järgnevad mõõdukad kaebused valu kohta. Valud võivad koormuse kadudes kiiresti taanduda, ent töö jätkudes töövõime muudkui kahaneb, sest valutavate lihaste-liigestega on ebamugav tööülesandeid täita. Edasi võivad kujuneda juba kindla haigusprotsessi tunnused – valud probleemsetes piirkondades, tursete teke, tundlikkuse häired ja lihaste nõrgenemine. Seejärel kujunevad välja kroonilise haiguse tunnused, mis viivad ka püsiva töövõime vähenemise ja lõpliku invaliidistumiseni, näiteks küünarliigese põletik, õlaliigese põletik, kaelalihaste pinge sündroom jne. Sundliigutuste tagajärjel tekkinud kahjustused võivad paikneda kaelas ja õlavöötmes, alaseljas, küünarliigestes, küünarvarres, randmetes ja labakätes, puusades ning põlvedes.

Ennetamine

Sund- ja korduvliigutuste ebasoodsaid tagajärgi saab vältida, kui töös kasutada suureamplituudilisi liigutusi ning muuta need vahelduvateks ja kaarjateks. Vältida tuleks kiiresti korduvaid ühetaolisi liigutusi, suurt täpsust nõudvaid liigutusi ja randme pööramisliigutusi. Sundliigutuste puhul on oluline ka rütm − soovitatav on, et töötaja ei peaks lakkamatult töötama tempoga, mis on üle tema võimete, ning oluline on seejuures teha ka regulaarseid puhkepause (näiteks 45 minuti tagant 5–10minutiline paus).

Töö seisvas asendis

Tööd, mille tegemiseks on vaja suurt tegevusraadiust ja jõudu ning mille käigus peab palju liikuma töökohalt ära, tehakse üldjuhul seistes. Kuigi püstiasend võimaldab töötaja suuremat liikuvust, koormab see lihaseid, liigeseid ja liigeste sidemeid rohkem kui istuv asend. Püstiasendis töötavad peamiselt kokad, juuksurid, liinitöötajad, metsatöölised jne.

Ennetamine

Seismistööd planeerigem puhkepausidega. Parim variant on püsti- ja isteasendit tööaja jooksul sageli vahetada ja varustada kõik püstiseisuga seotud töökohad istmetega. Pikka aega püstiasendis töötamine võib põhjustada valu mõnes kehaosas, mis ongi organismi hoiatussignaal liigestele langevast ülekoormusest. Siis tuleks kuulata oma sisehäält ja õppida austama valu organismi kaitsemehhanismina. Pikka aega püsti asendis töötamine võib põhjustada jalaliigeste ning lihaste valusid ja turseid, veenilaiendeid ning seljavaevuste tekkimist.

Seismistööl tuleb tähelepanu pöörata hea rühi ja tasakaalu säilitamisele. Muuhulgas on oluline jälgida, et koormus jaguneks võrdselt mõlemale jalale, võimaldades nii liigeste ühtlase koormuse. Seisvas asendis töötamisel on väga oluline valida sobivad tööjalatsid, mis toetavad jalga, on madala kontsaga ja tugeva tallaga, ei pigista ega pane jalgu higistama. Põrand ei tohi olla libe ega ebatasane. Põrandamaterjaliks sobib näiteks puit, aga ka elastsest kummist või plastikust matt.

Töötasapinna kõrgus peab olema vastavuses töötaja kasvu ja töö raskusega. Oluline on jälgida, et töötaja ei oleks pidevalt kummargil või pöördasendis ja ei teeks tööd ülestõstetud või pinges kätega. Õlgu tuleb hoida võimalikult ühekõrgusel ja küünarnukid asetada keha lähedale, et käsi langeks õlavarrest vabalt.