6. märtsil 2013 tegi Riigikohtu Tsiviilkolleegium otsuse kohtuasjas 3-2-1-6-13, millest nähtuvalt selgub, et konkurentsipiirangu kokkulepe töötaja ja tööandja vahel on võlaõiguslik leping, millele ei laiene töölepinguseadusest tulenev aegumistähtaeg.

Väljavõtteid lahendist:

TLS § 74 lg 4 järgi aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.

Nimetatud säte kohaldub juhtudele, kui tegemist on tööülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamise nõudega.

Kolleegium nõustub hagejaga, et konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena TLS § 74 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt ei saa ka konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna.

Konkurentsipiirangu kokkulepe on kolleegiumi arvates töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, millele viitab ka asjaolu, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimist, selle kehtivust, ülesütlemist ja võimalikku leppetrahvi kokkulepet konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisel on põhjalikult eraldi reguleeritud TLS §-des 23-27. Seejuures võib tööandja TLS § 25 lg 1 kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest töötajale vähemalt 30 kalendripäeva ette.

—————————————-

TLS § 25 lg 2 järgi võib töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda, teatades sellest tööandjale vähemalt 15 kalendripäeva ette, kui tööandja huvi konkurentsi piiramise vastu ei ole asjaolude muutumise tõttu enam mõistlik, ning lg 3 kohaselt võib töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda 30 kalendripäeva jooksul arvates sellest, kui ta on tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu üles öelnud, teatades sellest tööandjale vähemalt 15 kalendripäeva ette.

Lisaks võimaldab TLS § 26 lg 1 töötajal ja tööandjal kokku leppida ka konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise leppetrahvi ning lõike 2 järgi ei välista see konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudmist osas, mida leppetrahv ei kata. Eelnevast tulenevalt on konkurentsipiirangu kokkulepe eraldi võlaõiguslik kokkulepe, mille rikkumise puhuks võib ette näha ka leppetrahvi maksmise kohustuse ja lisaks nõuda ka kahju hüvitamist.

—————————————-

Kuna konkurentsipiirangu kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena ning selle kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahju ei saa käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna TLS § 74 lg 4 mõttes, vaid tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, kohaldub nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. 

—————————————-

Tutvu kogu lahendiga 3-2-1-6-13 SIIN