Küsimus: kas majahoidja/kojamehega, kelle töötundide maht on kuus 50 töötundi võib sõlmida töövõtulepingu või peab sõlmima töölepingu?

Vastab tööinspektsioon nõustamisjurist Kaire Saarep

Enne lepingu sõlmimist on kõige olulisem kindlaks teha, millistele kriteeriumitele töö vastab ja vastavalt sellele valida sobiv leping. Üldjuhul tehakse tööd töölepingu alusel. Eraisikud ja juriidilised isikud võivad osutada ka teenust, nt käsundus- ja töövõtulepingu alusel. Teenuse osutamise lepinguid reguleerib võlaõigusseadus, töölepingut töölepingu seadus (TLS).

TLS § 1 lg 1 ja 2 toovad esile töölepingu põhikriteeriumid:

• töö kui järjepideva protsessi tegemine (töötaja ja tööandja seovad end töölepinguga ning tekib ootus töötaja/töö olemasoluks pikemaks ajaks);
• tööd tegeva isiku allutatus tööd andva isiku juhtimisele ja kontrollile, st töötaja kohustus järgida tööülesannete täitmisel tööandjalt saadud korraldusi ning tööandja õigus kontrollida töötaja kohustuste täitmist (tööandja määrab ära töö tegemise koha, aja ja viisi);
• töö eest perioodilise tasu maksmine (TLS § 33 lg 1 tulenev kohustus maksta töötasu vähemalt korra kuus);
• töötamine tööandja ruumides ja tööandja töövahendite kasutamine.

Töösuhtega ei ole tegemist juhul, kui tööd tegev isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (TLS § 1 lg 4). Töö tellijale on kõige olulisemaks kriteeriumiks töö lõpptulemus, st töö tellijal ei ole oluline aeg ja koht, kus töö sooritatakse.

Kohtud on mitmel korral leidnud, et töölepingu ja võlaõigusliku lepingu olulisemaks erinevuseks on teenust osutava isiku alluvuse määr tööd andvale isikule. Kui isik on oma tegevuse korraldamisel vabam ja saab ise määrata, kuidas ta täpselt teenust osutab, pidades samal ajal kinni teise lepingupoole juhistest, on tema sõltuvusaste võrreldes töölepinguga väiksem ning tegemist saab olla võlaõigusliku suhtega.

Kui teise lepingupoole tegevuseks on nt käsitöö tootmine, siis on temaga võimalik sõlmida nii tööleping kui töövõtuleping. Töölepingu sõlmimine tuleb kõne alla olukorras, kus töötaja töötab tööandja ruumides, tööandja vahenditega, allub tööandja korraldustele, sh töökorraldusreeglitele, töötab graafiku alusel ja saab perioodilist tasu. Töövõtulepingu sõlmimine tuleb kõne alla olukorras, kus isik osutab teenust, nt valmistab käsitööehteid kindlaks kuupäevaks oma ruumides ja oma vahenditega ning kokku on lepitud töö kriteeriumites.

Asjaolu, et töötajale on pakkuda tööd osalise töökoormusega, ei ole võlaõigusliku lepingu tunnus. Ka asjaolu, et töötaja töötasult tuleb osalise töökoormuse puhul töölepingulises suhtes maksta vähemalt kehtestatud sotsiaalmaksu kuumäär (sotsiaalmaksuseadus § 2 lg 2), ei saa olla aluseks võlaõigusliku lepingu sõlmimiseks. Hinnata tuleb, milline hakkab olema töö sisu, töötaja/töövõtja/käsundisaaja alluvusemäär, kus toimub toodete valmistamine jm ning vastavalt sellele valida lepinguvorm. Seega vastuseks küsimusele on see, et hoolimata võlaõigusliku lepingu paindlikkusest, tuleb lepingu vorm valida vastavalt töö sisule ja tunnustele.

Vaata lisaks: Tööleping vs. töövõtuleping