I OSA

1. Tööaeg õigusterminina

Tööaeg on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile (TPS § 2 lg 1).

Seega tööaeg kui õiguslik termin tähistab seda aega, mis töötaja, sealhulgas ka avaliku teenistuse ametnik, on kohustatud tegema tööd (täitma teenistusülesandeid) vastavalt töölepingule või ametikohale nimetamise aktile. Ülejäänud aeg on tööväline aeg, mida eesti keeles on hakatud tähistama kui puhkeaega. See on selline aeg, mida töötaja võib kasutada oma äranägemisel enda ja oma perekonnaliikmete olmevajaduste rahuldamiseks, puhkamiseks ning isiksuse igakülgseks arendamiseks vastavalt ühiskonna vajadustele ja võimalustele.

Tööaeg ja tööväline aeg ehk puhkeaeg on omavahel vastastikkuses seoses ja sõltuvuses. Ühe suurenedes väheneb teine ja vastupidi.

2. Tööajanorm ja selle kehtestamine

2.1. Tööajanormi mõiste ja kehtestamise kord
Nii ühiskonna kui ka üksikisiku heaolu ja arengu tagamiseks määrab seadus kindlaks tööajanormi ehk tööaja normikohase kestuse teatava ajavahemiku, nt. päeva, nädala, kuu või mõne teise ajaühiku kohta. See norm on tööaja maksimaalkestus vastavas ajavahemikus ja selle ületamise võimalused on seadusega sätestatud nii juhtude kui ka ulatuse osas.

TPS § 2 lg 3 kohaselt on tööajanorm seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga kindlaksmääratud tundide arv mingis kalendriajavahemikus (päev, nädal, kuu või muu ajavahemik). Seadus kui kõrgema õigusjõuga akt määrab kindlaks tööajanormi maksimaalse suuruse ehk tööaja maksimaalkestuse, mida ei tohi ületada muud õigusaktid nt.  määrused, kollektiivleping või tööleping.

Tööajanorm on siinkirjutaja arvates tervik, mille suurus oleneb töötingimustest.

Töötajale seaduse või muu õigusaktiga kehtestatud tööaega võib lühendada ning töövälist aega (puhkeaega) vastavalt pikendada kollektiiv- või töölepinguga või tööandja ühepoolse otsusega, kui sellega ei kaasne palga vähenemine ega muude palgatingimuste halvenemine (TPS § 3). Järelikult kui riiklikku tööajanormi vähendatakse peab kuupalgalisel säilima vähemalt kuupalgamäär, päevapalgalisel vähemalt päevapalgamäär. Tunnipalgalisele tuleb suurendada tunnipalgamäära vastavalt tööajanormi vähendamisele. Tööajanormi vähendamisel ei tarvitse väheneda täidetavate tööülesannete maht või suureneda tükitööhinded vastavalt tööajanormi vähenemisele, kui samaaegselt on rakendatud tehnilisi, tehnoloogilisi või töökorralduslikke meetmeid endise töömahu täitmiseks nõutavas kvaliteedis vähendatud tööajanormi piires.

2.2. Tööajanormi liigid, olenevalt normi suurusest
Tööaja üldiseks normiks tavalistes tingimustes on täisealise töötajale 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas (TPS § 4 lg 1). Seega tööajanorm tavalistes tingimustes töötamisel võib olla kindlaks määratud kas päevanormina või nädalanormina. Teiste ajavahemike tööajanorm on arvutatav lähtudes tööaja päevanormist.

Lähtudes sotsiaalsetest kaalutlustest ja alaealiste kaitsest on kehtestatud alaealisele, olenevalt tema vanusest, väiksem tööajanorm —  4-7 tundi päevas ehk 20-35 tundi nädalas, teisisõnu neile on kehtestatud nn. lühendatud tööaeg (TPS § 5 lg 1 p-d 1-4).

Väiksem tööajanorm ehk lühendatud tööaeg on kehtestatud ka allmaatöödel, tervistkahjustaval ja eriiseloomuga töödel, kui töötaja töötab neis tingimustes vähemalt 30 tundi nädalas. Koolide ja lasteasutuste õpetajatel, kasvatajatel ja teistel õppe- ja kasvatusalal töötavatel isikutel, samuti tervishoiuteenuse osutamisega sõlmitud töölepingu alusel töötavatel psühholoogidel ja logopeedidel on tööajanormiks kuni 7 tundi päevas ehk kuni 35 tundi nädalas (TPS § 5 lg 1 p.5).

Kõigi nimetatud tööde ja ametikohtade loetelu ning lühendatud tööaja kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus (TPS § 5 lg 5). Käesoleval ajal sätestab lühendatud tööaega Vabariigi Valitsuse 18.detsembri 2001.a. määrus nr. 405 (RT I 2001, 99, 629; 2004, 74, 516) allmaatööde jt tööde puhul ja määrus nr. 236 (RT I 2001, 66, 389; 2004, 59, 415) koolide ja muude lasteasutuste õpetajatele, kasvatajatele jt.

Ka töölepingus võib kindlaks määrata tööajanormi, arvestades vastava töö (ametikoha) erisusi, tingimusel, et see ei põhjusta töötajatesse ebavõrdset suhtumist. Sel juhul on tegemist täistööajaga ning töötajal on õigus seaduses ettenähtud juhtudel nõuda või taotleda poolte kokkuleppel enda üleviimist osatööajale.

Lühendatud tööaega lühendatud tööpäeva (vahetuse) näol kasutatakse veel ka mõningatel erijuhtudel. Kolmevahetuselise töö puhul lühendatakse öövahetuse kestust ühe tunni võrra. Töötasu vähenemist öövahetuses kompenseerib öötöö lisatasu maksmine vähemalt 20% ulatuses töötaja palgamäärast iga öötöö tunni eest ja muud soodustused, mis võidakse ette näha kollektiiv- või töölepingus (TPS § 11 lg 5; PalS § 17).  Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse kolme tunni võrra s.o. kasutatakse lühendatud tööaega (-päeva) ka kõigis vahetustes, eeldusel, et tööprotsess seda võimaldab (TPS § 25).

Kollektiivlepinguga või tööandja ühepoolse otsusega võib lühendatud tööaja ette näha ka muudele seaduses nimetamata töötajate rühmadele, samuti lühendada tööaja kestust võrreldes seaduses kehtestatuga. Vääramatuks tingimuseks on, et tööajanormi vähendamine ei tohi põhjustada töötaja palgatingimuste halvenemist.

2.3. Täis- ja osatööaeg
Tööaeg, mis on võrdne ükskõik millise (riikliku või muu) tööajanormiga tähendab töötamist täistööajaga. Kui töötaja (töölesoovija) ja tööandja lepivad kokku, et töötaja töötab ainult tööajanormi teatud osa ulatuses, siis on tegemist osalise (osa-) tööajaga ning töötasu makstakse (ka palga alammäära kohaldatakse) vastavalt tehtud tööle või teeloldud ajale. Osatööaeg ei muutu kunagi tööajanormiks ja poolte kokkuleppel selle kestuse ajutine ületamine tööajanormi (täistööaja) piires ei kujuta endast ületunnitööd ega anna õigust ületunnitöö lisatasule.

Tööpäeva (vahetuse) võib jaotada ka osadeks nendel töödel, kus see on vajalik töö iseloomu tõttu. Osadeks jaotamise võib sätestada kollektiivlepingus või kokkuleppel töötajaga (töölesoovijaga) töölepingus. Mitmesse ossa ja missuguse kestusega peavad osad olema, seda seadus ei sätesta. Tööpäeva osadeks jaotamisel võib osadevahelise aja kestus ületada kokku puhkamiseks ja einetamiseks tööpäeva kestel antava vaheaja kestuse (TPS § 13). Samuti peab tööpäeva jaotamisel osadeks olema tagatud tööpäevade (vahetuste) vaheline katkestamatu puhkeaeg vähemalt seaduses ettenähtud ulatuses (TPS § 20).

3. Tööaja arvestus

Tööajanormi täitmist võidakse arvestada mitmesuguste ajaühikute kohta. Kui tööajanormi täitmist arvestatakse iga tööpäeva või vahetustega töö puhul iga vahetuse kohta, on tegemist tööaja päeviti- ehk päevaviisilise arvestusega. Kui tööajanormi täitmist arvestatakse tööpäevast (vahetusest) pikema ajavahemiku jooksul on tegemist tööaja summeeritud arvestusega (TPS § 14 lg 3). Tööaja summeeritud arvestuse korral lähtutakse tööaja üldisest riiklikust või muust üldisest tööajanormist töötamisel tavalistes tingimustes ¹. Sellest võib järeldada, et tööaja summeeritud arvestus on lubatav vaid tavalistes töötingimustes ja muudel seaduses sõnaselgelt sätestatud juhtudel.

Tööaja summeeritud arvestuse korral on lubatud vahetuse kestus kuni 12 tundi (TPS § 15 lg 1). Alaealiste suhtes tööaja summeritud arvestuse korral võib alaealise igapäevase tööaja kestus olenevalt vanusest olla 5-8 tundi (lg 2). Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul võib seaduses loetletud töötajatele kohaldada rohkem kui 12 tunnist vahetuse kestust, kuid mitte üle 24 tunni. Selline pikendatud vahetuse kestus on lubatav, kui seda tingib tööprotsess ja töötajale antakse kompenseeriv puhkeaeg (nt. puhkeaeg magamise võimalusega tuletõrje- ja meditsiinitöötajatele) vahetuse kestel (lg 3). Vahetusega töö puhul peab ühest vahetusest teise üleminekul olema vahetustevaheline katkestamatu vaba aeg (puhkeaeg) täisealisel töötajal vähemalt 11 tundi , alaealisel olenevalt vanusest vähemalt 18-15 järjestikust tundi (TPS § 20).

Tööandja on kohustatud pidama kõigi töötajate tööaja arvestust. Ajavahemik, mille kohta arvestatakse tööajanormi täitmist, lepitakse kokku töösisekorraeeskirjas (sisekorraeeskirjas) kollektiiv- või töölepingus (TPS § 14 lg 1 ja lg 2). Üldjuhul võib arvestusperioodi kestuseks olla kuni neli kuud . Teatud töötajatele võib tööinspektori nõusolekul kehtestada arvestusperioodi kestusega kuni kuus kuud (TPS § 9 lg 5).

Tööaja summeeritud arvestuse korral on tööandja kohustatud koostama tööajakava (tööaja graafiku) kogu arvestusperioodi kohta või vähemalt iga kalendrikuu kohta ning tegema selle töötajatele teatavaks hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi või kalendrikuu algust (TPS § 14 lg 5).

Siinkirjutaja arvates võib erakorraliste asjaolude puhul (nt. avarii, mõne töötaja haigestumine) muuta tööajakava nende asjaolude äralangemiseni või kalendrikuu või tööajaarvestusperioodi lõpuni.

II OSA

4. Normikohane ja normiväline tööaeg

4.1. Ületunnitöö on töö üle tööajanormi (TPS § 7 lg 1), olgu tööajanorm kehtestatud mis tahes ajavahemiku kohta. Ületunnitöö, põhjustagu seda töötamine enne tööaja ettenähtud algust, tööaja keskel oleval puhkamiseks ja einetamiseks ettenähtud vaheajal või pärast tööaja lõppu. Ületunnitööd võib teha poolte kokkuleppel, välja arvatud isikud kellele ületunnitöö on keelatud (TPS § 8 lg 1). Kokkuleppele mittejõudmine ei tohi kahjustada otseselt ega kaudselt töötaja olukorda (TPS § 7 lg 3). Vääramatu jõu korral on töötaja kohustatud täitma tööandja korralduse ületunnitööks kui selline töö on ajutine ja tuleb teha viivitamata (TPS § 7 lg 4). Muudel juhtudel on tööandja korraldus ületunnitööks ebaseaduslik. Ka vääramatu jõu korral ei tohi tööandja rakendada ületunnitööle neid, kellele ületunnitöö on keelatud (alaealised, rasedad, isikud kellele ületunnitöö on keelatud arsti otsusega).

4.1.2. Ületunnitööle on kehtestatud piirnormid. Koos ületunnitööga ei või tööaeg ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas ja vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi. Neid piirnorme võib ületada vääramatust jõust tingitud vajaduse korral (TPS § 9, lõiked 1-3). Nii võib ületunnitöö piirnorme ületa:

1. loodusõnnetuse või tootmisavariiennetamiseks või nende tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks;
2. õnnetusjuhtumi, tööseisaku, tööandja asjade hävimise või rikkumise ärahoidmiseks;
3. ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks ülalnimetatud kahes punktis nimetatud juhtudel;
4. juhtudel kui töötaja on tema nõusolekul rakendatud täiendavalt ületunnitööle (kuni 200 tundi aastas) vastavalt seaduses ettenähtud tingimustel (TPS § 9 lg 4).

Siinkirjutaja arvates on antud ületunnitööks liiga avarad võimalused, mis võib tõsiselt häirida ettevõttes kujunenud tavalist töö- ja puhkeaja korraldust.

Töötajale kompenseeritakse ületunnitöö poolte kokkuleppel kas täiendava vaba aja andmisega samas ulatuses kui tehti ületunnitööd või lisatasu maksmisega vähemalt 50% töötaja tunnipalgamäärast iga ületunni eest (PalS § 14).

4.2. Töötamine iganädalasel puhkepäeval
Töötajal on tööaja päeviti arvestamise korral vähemalt kaks puhkepäeva nädalas, mis antakse järjestikkuste päevadena (PS § 21 lg 1 ja 2). Tööaja summeeritud arvestuse korral on täisealise töötaja iganädalase puhkeaja kestus vähemalt 36 järjestikkust tundi, 13-14 aastase või koolikohustusliku alaealise puhul 48 järjestikkust tundi (TPS § 21 lg 3 ja 3¹). Katkematu tööprotsessi või elanike teenindamise vajaduse tõttu, samuti summeeritud tööaja arvestuse korral võib tööinspektori nõusolekul iganädalasel puhkeaja kestus olla vähemalt 24 tundi (TPS § 21 lg 4). Tööaja summeeritud arvestuse korral peab arvestusperioodi puhkepäevade arv olema vähemalt sama, mis töötaja saaks selles ajavahemikus tööaja päeviti arvestuse korral.

Töötajat võib temale ettenähtud puhkepäeval tööle rakendada üldjuhul töötaja nõusolekul. Puhkepäeval on keelatud tööle rakendada rasedat, alaealist ja töötajat, kelle töölerakendamine on keelatud arsti otsusega (TPS § 22 lg 1 ja 3). Töötaja on kohustatud tööandja korraldusel tööle tulema ajutiste edasilükkamatute tööde tegemiseks vääramatust jõust tingitud vajaduse korral. Kuid isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut võib ka puhkepäeval kohustusliku töölerakendamise juhtudel rakendada üksnes töötaja nõusolekul (TPS § 22 lg 4).

Iganädalasel puhkepäeval töölerakendamine eeldab selle muutmist töötajale tema tavaliseks tööpäevaks. Kuid olenevalt konkreetsest olukorrast võib see kesta ka vähem või rohkem tööpäeva kestusest.

Puhkepäeval töötamine kompenseeritakse töötajale poolte kokkuleppel kas täiendava vaba päeva (asenduspuhkepäeva ehk vastava vaba aja andmisega) või lisatasu maksmisega vähemalt 50% ulatuses töötaja tunnipalgamäärast puhkepäeval tööloldud aja eest.

Puhkepäeval tehtud tööd ei loeta ületunnitööks ka siis, kui selle eest makstakse lisatasu. Vaba aja andmine tähendab lihtsalt tööaja ümberpaigutamist.

4.3. Töötamine riigipühal

Rahvuspühal ja riigipühal reeglina ei töötata. Tööandjal on õigus nendel päevadel töötajat tööle rakendada kui see on vajalik elanike teenindamiseks, katkematu tööprotsessi või ajutiste edasilükkamatute tööde tegemiseks vääramatust jõust tingitud vajaduse korral (TPS § 26). Töö eest nendel päevadel makstakse kahekordselt – ajapalgalisele kahekordse tunnipalgamäära alusel, tükitöölistele kahekordsete tükitööhinnete alusel. Kui vahetus algab rahvus- või riigipüha eelpäeval või algab rahvus- või riigipühal, kuid lõpeb rahvus- või riigipühale järgneval päeval, tasutakse kogu selles vahetuses tehtud töö eest kahekordselt (PalS § 16, lg 1 ja lg 2).

Töötaja soovil võib hüvitada rahvuspühal ja riigipühal graafikuvälist töötamist vaba aja andmisega tööl oldud aja ulatuses. Sel juhul tasutakse rahvus- (riigi-)pühal tehtud töö eest nagu töö eest tavalisel tööpäeval (PalS §16 lg 3).

4.4. Valveaeg
Valveaeg on sätestatud õiguslikult omalaadselt. Valveaeg on osa puhkeajast, mil töötaja peab olema tööandjale kättesaadav erakorraliste tööülesannete täitmiseks (TPS § 10 lg 1). Valveaja võib kehtestada lisaks tööaja üldisele kestusele, kui see on vajalik ettenägematute ja edasilükkamatute tööde tegemiseks kuni 30 tundi kuus. Neid tunde ei arvata tööaja hulka ning nende tundide eest maksab tööandja lisatasu. Valveaja kestus, rakendamise kord ja lisatasu suurus määratakse kollektiiv- või töölepinguga.

————————

¹ Selles mõttes ei ole TPS § 4 lg 2 sõnastus täpne, sidudes tööaja summeeritud arvestuse vaid tööaja üldise riikliku normiga.