Kehtiv töölepingu seadus annab tööandjale ja töötajale võimaluse sõlmida varalise vastutuse kokkulepe (TLS § 75), mille alusel võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest.

Kui pooled ei ole sellist kirjaliku kokkulepet sõlminud, vastutab töötaja tööandja vara mittesäilimise eest lähtudes töölepingu seaduse varalise vastutuse üldisest regulatsioonist, st vastutus tekib tahtluse või hooletuse korral.

Varalise vastutuse kokkuleppe olemus ei ole praktikas siiski kõikidele üheselt arusaadav ning sageli mõeldakse ekslikult sellise kokkuleppe all varasemalt töökoodeksi alusel sõlmitud individuaalse materiaalse vastutuse kokkulepet. Kehtivas töölepingu seaduses erineb varalise vastutuse regulatsioon oluliselt töökoodeksi alusel sõlmitud kokkuleppest.

Siinkohal juhib autor tähelepanu, et varasemalt töökoodeksi alusel sõlmitud individuaalse materiaalse vastutuse lepingud on kehtivuse kaotanud.

Varalise vastutuse kokkulepe on kahe poole ehk töötaja ja tööandja kokkulepe. Seega ei ole tegemist töösuhtes tööandjapoolse otsusega, millega töötaja peab nõustuma. Kokkulepe eeldab kahe poole ühist tahet kokkulepet sõlmida.

Kui töötaja ei soovi vastavat kokkulepet sõlmida, ei ole tööandjal võimalik rakendada töötaja suhtes sõltumata süüst vastutust tööandja vara mittesäilimise eest. Kindlasti ei saa töötaja kokkuleppe sõlmimisega mittenõustumine olla aluseks töösuhte ülesütlemisele.

Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui kokkulepe on sõlmitud kirjalikult. Kokkuleppe peavad pooled allkirjastama kas omakäeliselt või digitaalselt.

Kokkulepe peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud, ning selle üheselt mõistetavus on oluline mõlemale poolele. Tööandjale on oluline, et kokkulepe sisaldab vara täpset kirjeldust, mille säilimise vastutamist tööandja töötajalt nõuab.

Kui vara olemus ja selle asukoht ei ole selgelt määratletud, on tööandjal vara kahjustamise korral keeruline töötajalt kahju hüvitamist nõuda. Samas peab töötaja teadma, mis on see vara, mille eest ta vastutab, kus see asub ja milline on vastutuse ajaline piirang. Kokkuleppes kajastuv poolte selge tahe on eelduseks kokkuleppe eesmärgi saavutamiseks ehk vara säilimiseks.

Varalise vastutuse kokkulepe kehtib vaid juhul, kui töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil. Kuna kokkuleppe sõlmimine on vabatahtlik, peaks töötaja enne selle sõlmimist veenduma, kas teiste töötajate ligipääs varale ei raskenda kokkuleppega võetud kohustuse täitmist.

Teiste töötajate varale ligipääsemisse tuleks suhtuda ja lahendada mõistlikult. Tõenäoliselt on väga vähe sellist tööandja vara, mida töötaja saaks teiste töötajate ligipääsu vältimiseks taskusse või lukustatud sahtlisse panna. Samas eeldab varalise vastutuse kokkuleppe sõlmimine tööandja kohustust luua tingimused vara säilimiseks. Kui töötaja ei pea mõistlikuks vara eest vastutamist olukorras, kus sellele on ligipääs teistel töötajal, ei ole kokkuleppe sõlmimine võimalik.

Varalise vastutuse kokkulepe peab sisaldama kokkulepet vastutuse rahalise ülempiiri kohta. Rahaline ülempiir on maksimaalne summa, mida tööandja vara mittesäilimise korral saab töötajalt sisse nõuda. Kindlasti tuleb tööandjal iga vara kahjustamise juhtumi korral hinnata, kas konkreetsel juhul saab töötajalt sisse nõuda maksimaalse summa või ainult osa sellest.

Arvestades vastutuse ülempiiri, peab tööandja töötajale maksma varalise vastutuse kohustuse täitmise eest mõistlikku hüvitist. Hüvitise suurust ei ole seadusega kindlaks määratud ning seega tuleb selle suurus määrata poolte kokkuleppega.

Võlaõigusseaduse (§ 7 lg 1) järgi loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Autori arvates on nimetatud hüvitise suuruse määramine analoogne töötaja konkurentsi piirangu eest makstava mõistliku hüvitise määramisega, mille suurust ei ole seadusega kindlaks määratud.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, mille kohaselt peab mõistlik hüvitis konkurentsipiirangu eest olema selline, mis on õiglane ning kompenseerib töötaja töökohavaliku piirangu. Tuginedes riigikohtu seisukohale, peaks ka varalise vastutuse kokkuleppe eest makstav hüvitis olema selline, mis kompenseerib töötaja poolt võetud lisakohustuse – vastustuse tööandja vara eest.

Hüvitise suuruse määramisel tuleks kindlasti lähtuda iga konkreetse olukorra asjaoludest, st vara väärtusest, vara säilimise tingimustest jne. Tööandja makstav hüvitis ei ole töötasu ning seda ei saa käsitleda osana töötaja töötasust.

Hüvitiselt kuuluvad kinnipidamisele ja maksmisele maksud sarnaselt töötasuga. Nimetatud hüvitis ei lähe arvesse keskmise töötasu arvestamisel.

Praktikas on tekkinud erinevaid arvamusi selles, millise vara kohta on eelpool kirjeldatud varalise vastutuse kokkulepet võimalik sõlmida. Sotsiaalministeeriumi väljaantud töölepingu seaduse käsiraamatu järgi nähakse vastava kokkuleppe rakendusalana ette eelkõige kassa ja kaupadega tegelevaid töökohti.

Kuna varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja vastutuse talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest, siis on autori arvates võimalik kokkulepet rakendada ka teistel töökohtadel. Tänapäeval on üheks laialt levinud töövahendiks sülearvuti, mille tööandja annab töötajale tööleasumisel ning mis seadistatakse vastavalt töötaja tööülesannete täitmise vajadusele.

Üldjuhul on töötajal võimalik sülearvuti tööandja kontorist välja viia, sh koju, väljaspool kontorit toimuvale koosolekule jne. Seega on sülearvuti töötajale tööülesannete täitmiseks antud vara ning autori arvates on tööandjal ja töötajal võimalik sõlmida varalise vastutuse kokkulepe. Olukorras, kus tööruumis liigub paratamatult teisi töötajaid peaks tööandja andma töötajale võimaluse lõunapausi või muu põhjuse tõttu tööruumist lahkudes panna sülearvuti lukustatavasse kappi või sahtlisse.

Lisaks on autori arvates varalise vastutuse kokkulepet võimalik muu hulgas sõlmida ka töötajale tööülesannete täitmiseks antud sõiduki säilimiseks. Siinkohal tuleks tööandjal arvestada sõiduki kindlustuslepingu tingimustega ning võimaliku omavastutuse määraga.

Alates kehtiva töölepingu seaduse jõustumisest ei ole artiklis kajastatud varalise vastutuse kokkuleppe sõlmimine laialt levinud. Kokkulepe eeldab tööandjalt lisakulutusi, milleks enamik tööandjaid ei ole veel valmis. Vara mittesäilimise riske on tööandja võimaluse korral maandanud pigem vara kindlustamisega.