Üha sagedasemad on avalikkuse ootused, et kui isikule on esitatud kahtlustus kuriteos, siis tuleks ta kohe oma tööst eemaldada, lahti lasta. Sedalaadi avaliku hukkamõistu kaasusi on viimasel ajal olnud mitmeid, alates kõrgetest politseijuhtidest, kes justkui on käitunud seaduse vastaselt, on olnud ka erinevaid ametnikke, kes kahtlustuse kohaselt on võtnud lubamatud meelehead, kui ka treener, kes oma hoolealuseid justkui ära kasutas.

Aga kui seaduslik on sedalaadi hukkamõist, mis päädib ilma jõustunud kohtuotsuseta isikuga töösuhte lõppemisega? Hästi kerge ja tihti eetiliselt ka mõistetav on paljude sedalaadi juhtumite puhul võtta seisukoht, et inimene ei peaks oma tööd jätkama. Eriti veel siis, kui tema töökohustused on otseselt või oluliselt seotud võimaliku toimepandud kuriteoga.

Samas on Eesti õigusriik ja meil kehtib süütuse presumptsioon, mille sisu on lihtne, ehk kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. See on üks keskseid aluspõhimõtteid isikute põhiõiguste kaitsel. Tegu on niivõrd tugeva ja põhimõttelise õigusega, mille riived (erisused) peavad olema äärmiselt läbikaalutud ja ühiskonnale ka sisuliselt jälgitavad. Töötamise keelamine puudutab otseselt ka isiku põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kokkuvõttes on tegu isiku põhiõiguste vaatest väga tõsise küsimusega.