Paljud tööandjad puutuvad kokku vajadusega saata oma töötajaid aeg-ajalt töölähetusse. Töölepingu seaduse § 20 sätestab töö tegemise koha, mis lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Sama seaduse § 21 lõige 1 sätestab, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Seega, igasugune töötaja saatmine väljapoole tavalist töö tegemise kohta on käsitletav töölähetusena.
Töölähetuse puhul on mitmeid aspekte, mida tuleb töötaja tasude, kulude ja tööaja puhul järgida.
Oluline on, et päevaraha on töötajale võimalik maksta vaid välislähetuse puhul. Lähetuse päevaraha maksmise juures on oluline järgida nõuet, et välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse päevaraha, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub hiljemalt kell 21.00 ning välislähetusest saabumise päeva eest makstakse päevaraha, kui sõiduk saabub pärast kella 3.00.
Lisaks lähetuse päevarahale, mille maksmise tingimused ja kord sätestatakse vabariigi valitsuse määrusega, tuleb töötajale töö tegemise aja eest maksta töötaja tavapärast töötasu. Seega on oluline määratleda, milline aeg on töötaja tööaeg ja milline puhkeaeg.
Olukorras, kus töötaja tavapärane tööaeg on üldjuhul esmaspäevast reedeni, kuid töölähetusse tuleb minna juba pühapäeval (näiteks seetõttu, et esmaspäeval sobival kellaajal transpordivahendid ei liigu), saab pühapäeva, mis kulub sõiduks, pidada töötaja tööajaks. Tööaja direktiivi (2003/88/EÜ) artikkel 2 punkti 1 kohaselt on tööaeg ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega. Seevastu punkti 2 kohaselt on puhkeaeg iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg. Kuna töötaja ei saa töölähetusse sõitmise ajal vabalt valida, kuidas ta oma aega kasutab, tuleb sellist aega nimetada tööajaks ka siis, kui töötaja sõitmise ajal tegelikult oma tavapäraseid töökohustusi ei täida, näiteks ei koosta töötaja lennukis olles dokumente, mida ta muidu, olles kontorilaua taga, tavapärasel tööajal teeks. Samuti on tegemist tööajaga ka seetõttu, et töötaja on sõidu ajal allutatud tööandja kontrollile – ta peab reisima tööandja valitud ajal ning täitma tööga seonduvalt tööandja antud ülesandeid.
Töötaja kulude poole pealt läheb olukord keeruliseks siis, kui töölähetus kestab mitu nädalat. See puudutab olukorda, kus töölähetuse ajavahemiku sees on ka nädalavahetus, kus töötaja otseselt töökohustusi täitma ei pea, kuid samas ei ole mõeldav olukord, kus iga viiepäevase töönädala lõppedes lõpetatakse töölähetus ning alustatakse esmaspäevast sama tööülesande ja sihtkohaga lähetust uuesti. Seega on töötaja nädalavahetusel ja otseselt tööülesandeid mitte täites ikkagi lähetuses, sest välisriigis olles ei saa töötaja suure tõenäosusega tegeleda nende tegevustega, millega ta oma koduriigis vabal ajal tegeleks. Kuna lähtuvalt eeltoodust on ka sellistel päevadel tegemist tööajaga, siis tuleb maksta ka välislähetuse päevaraha (lisaks töötaja tavapärasele töötasule).
Küll aga võib tekkida küsimus, kas tööandja peaks hüvitama ka edasisõidu-tagasisõidu piletid, kui töötaja soovib nädalavahetuseks välisriigist (lähetusest) koju sõita.
Maksu- ja tolliamet on toonud välja, et kuna lähetust reguleerivas määruses ei ole sellist sõidukulude hüvitamist ette nähtud, saab sellisel juhul maksuvabalt töötajale hüvitada ühe sõidupileti lähetuse sihtkohta ja sealt tagasi. Seega võib tööandja küll vabatahtlikult hüvitada ka vahepealsed kojusõidupiletid, kuid vastava summa pealt tuleb tasuda erisoodustusmaksu. Töötaja aga selliste piletite hüvitamist tööandjalt nõuda ei saa. Selliste kulude katmine pole kooskõlas ka töölähetuse üldise põhimõttega, mille kohaselt on töölähetus ühekordne sõit enda tavapärasest töö tegemise kohast välja. Kui töötajal aga töölähetuses olles pole nädalavahetusel või mõnel muul päeval ühtegi töökohustust täita, ei ole tööandjal võimalik keelata seda, et töötaja omal kulul vahepeal koju sõidab.
Tööandja meelespea
- Ka töölähetusse sõitmise aeg võib olla tööaeg.
- Päevaraha tuleb maksta vaid töötajale, kes läheb välislähetusse.
- Tööandjal pole kohustust hüvitada vahepealseid reisikulusid, kui töötaja soovib lähetuse kestel koduriiki ja tagasi lähetuskohta sõita.
- Lähetuse päevaraha tuleb maksta ka nende päevade eest, kus töötaja formaalselt tööülesandeid ei täida, kuid töötaja asub lähetuskohas ning pole ise vaba oma aega korraldama.
