Infotehnoloogia ja uued rollid töistes suhetes on väga palju muutnud seda, kuidas me töötame: töökohti vahetatakse tihemini, töötatakse osalise tööajaga ja/või erinevate tööandjate juures, tehakse põhitöö kõrvalt lisatööd. Harv ei ole ka praktika, kus palgatöö kõrval oled muus valdkonnas ettevõtja ja iseendale tööandja. Paljud töötamisega seotud sotsiaalkaitse ja -kindlustuse reeglid Eestis sellist mitmekesisust ja uut olukorda ei arvesta.

Arenguseire Keskus ennustab, et tulevikus tööhõive väheneb või hõive ja töine tulu muutuvad katkendlikumaks, mis omakorda võib kaasa tuua töötuskindlustussüsteemi hõlmatud inimeste arvu vähenemise. See omakorda aga töötute vaesuse kasvu.

Poliitikareeglite vähene paindlikkus

Töö kaotuse korral töötut abistav töötushüvitiste süsteem pärineb 20 aasta tagusest ajast, mil tööelu erines oluliselt praegusest. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. Poliitikareeglid on ajale jalgu jäänud, nt kaotab inimene töötushüvitise juhul, kui ta töötuna lühikest aega töötab (nt teeb juhutööd), ehkki see tööots aitab inimesel paremini toime tulla ja tööharjumust hoida ega takista püsivama ja paremini tasustatud töökoha otsinguid. Mitmes Euroopa riigis on need reeglid palju paindlikumad, lubades inimesel töötushüvitise saamise ajal ka mõnevõrra töist sissetulekut saada. Töötukassa 2016. aasta andmetest selgus, et 9% kõigist registreeritud töötutest töötas lühiajaliselt kahe töötuse perioodi vahel. Suur osa neist töötas sel ajal aga ainult mõne päeva.

Töötus ja vaesus

Riik peab tööta jäänud inimest aitama. Kui inimene kaotab töö, ei peaks ta langema vaesusesse.

Statistikaameti andmetel elas aga 2017. aastal veidi üle poole (52,3%) Eesti töötutest suhtelises vaesuses (töötavatest 9,5%) ja 20,9% absoluutses vaesuses (töötavatest 1,7%). Võrreldes teiste Euroopa riikidega paistab Eesti silma keskmisest suurema töötute vaesusega (vaata joonist).

Töötushüvitised peaksid inimesele tagama elamisväärse sissetuleku tööotsimise ajaks ning tagama majandusliku toimetuleku tööotsingute ajal, kuid kui inimene saab töötutoetust või töötuskindlustushüvitist miinimummääras võib selle suurus olla liiga väike. Töötuskindlustushüvitise miinimummäär 2019. aastal on 258 eurot ja töötutoetuse maksimaalne suurus 175 eurot kuus. Kõik töötutoetust või miinimummääras töötuskindlustushüvitist saavad töötud elavad suhtelises vaesuses, töötutoetuse saajad ka absoluutses vaesuses, kuna jäävad allapoole arvestuslikku elatusmiinimummäära (vaata joonist).

Lisaks ei saa suur hulk töötuid üldse hüvitist. Töötukassa andmetel said 2018. aastal töötutoetust 26% ja töötuskindlustushüvitist 33% arvele tulnud töötutest. Seega pea pooled registreeritud töötutest ei ole töötushüvitisega kaetud. Kuna töötushüvitised on madalad ning hüvitist saavad vähesed, ei võta suur osa töötutest end töötukassas arvele ning jäävad ilma tööturuteenustest, mis aitaks neid tööotsingutel.

Töötushüvitised ja majanduse käekäik

Töötushüvitistel on eriline tähendus just majanduse langusfaasis, mil tuleb leevendada kasvavat vaesust ja ebavõrdsust ning hoida inimesed sotsiaalselt ja majanduslikult aktiivsed. Kas ei peaks seetõttu töötushüvitiste reeglid sõltuma majanduse tervisest? Kas peaksime aitama töötuid enam ajal, mil tööd on raskem leida?

Euroopa Komisjon on leidnud, et Euroopa Liidu riigid peaksid muutma oma töötushüvitise süsteemid majandustsüklitele vastavaks. Nii säilib inimestel motivatsioon töötamiseks ja tööotsinguteks, samas pakuks riik paremat kaitset majanduslanguse ajal. Euroopa Liidu liikmesriikidest on majandusolukorraga automaatselt kohalduv töötushüvitiste süsteem kasutusel ainult Poolas.

Eeltoodud probleemidele heade laheduste leidmiseks tellis sotsiaalministeerium 2018. aastal poliitikauuringute keskuselt Praxis uuringu. Ülesanne oli koostada Eestile sobivad töötuskindlustuse stsenaariumid ning esitada poliitikasoovitused, kuidas vähendada töötute vaesust motiveerides neid samas tööturule naasma. Stsenaariumite ja soovituste koostamisel tuli lähtuda kehtiva süsteemi kitsaskohtadest, teiste riikide praktikatest ning teaduskirjandusest. Kaardistada tuli vähemalt kuue riigi töötushüvitiste süsteemide positiivsed ja negatiivsed aspektid ja teha ettepanekud, milliste riikide süsteeme või nende elemente võiks Eestis rakendada. Eesti töötushüvitiste süsteemi võrreldi Soome, Taani, Hollandi, Austria, Prantsusmaa ja Poolaga.