Euroopa Komisjon on avaldanud teatise, milles tõstatatakse küsimus 1- ja 2-sendiste euromüntide emiteerimise jätkamise vajalikkuse kohta. Teisiti öeldes kaalutakse nimetatud müntide käibelt kõrvaldamist.
Küsimus on tõstatatud eelkõige sellepärast, et 1- ja 2-sendiste tootmis- ja käitlemiskulud on võrreldes nende nimiväärtuse ja ühtlasi langeva väärtusega igapäevases kaubanduses väga suured. Teisalt on viidatud, et antud müntide kaotamine võib tuua kaasa hinnatõusu, mis puudutab eelkõige tarbijaid. Siinkohal olgu mainitud, et Komisjoni hinnangul ei omaks nimetatud müntide kaotamine hindadele siiski olulist mõju. Komisjon tugineb siin Soome ja Madalamaade näidetele, kus on juba tehtud samme 1- ja 2-sendiste vähendamiseks ringluses.
Komisjon on läbi viinud ka uuringud 1- ja 2-sendiste euromüntide kasutatavuse kohta. Uuringute tulemusel on ilmnenud, et ühelt poolt kardab avalikkus müntide ringlusest kaotamisest tuleneda võivat järsku hinnatõusu, aga teiselt poolt näitab praktika, et inimesed saavad münte tagasi eelkõige maksmisel vahetusrahana ja ise neid münte maksmisel tegelikult ei kasuta. Ühtlasi ilmnes ka, et münte kaotatakse väga suurtes kogustes, millest omakorda võib järeldada, et inimesed ise ei omista neile väga suurt tähtsust.
Komisjon on omalt poolt välja pakkunud kaks võimalikku lahendust, millel omakorda on alternatiivsed lahendused. Räägimegi neist lahendustest nüüd lähemalt.
Status quo ehk kõik jääb endiseks
Selle lähenemise juures toob Komisjon esile juba olemas olevad probleemid. 1- ja 2-sendiste euromüntide arv tervikuna on väga suur, kuid nende rahaline väärtus on kõigest ca. 714 miljonit eurot. Suur müntide arv on tingitud eelkõige asjaolust, et neid kaotatakse lihtsalt väga suurel hulgal ning selle kompenseerimiseks tuleb neid juurde toota pidevalt ja võrdlemisi suurel hulgal.
Komisjon märgib, et kõnealuste müntide tootmine on kallis ning võib öelda, et müntide tootmiskulud ületavad nende nimiväärtuse mõne liikmesriigi puhul isegi kordades. Mainimist väärib see, et mündi toormaterjal moodustab 50-60% mündi nimiväärtusest ja sellele lisanduvad töötlemis-, transpordi- jm kulud.
Kui rääkida avalikkuse üldisest hoiakust, siis pigem pooldatakse nende müntide ringlusse jätmist. Jaemüüjad on siiski erisugustel seisukohtadel. Ühelt poolt väljendatakse muret, et müntide väärtust arvestades on nende käitlemiskulud küllaltki suured. Teiselt poolt leitakse, et jaemüügis on nendel müntidel oma koht täiesti olemas.
Alternatiiv status quo’le
Arvestades kõnealuste müntide suuri tootmiskulusid, on välja pakutud ka variant hakata tootma münte odavamast toorainest (nt roostevaba teras, alumiinium vms) ning muuta tootmisprotsess efektiivsemaks. Samal ajal jätkuks müntide emiteerimine senises mahus.
Sellise lähenemise tulemuslikkust analüüsides ei saa siiski tähelepanuta jätta, et tootmiskuludest tervikuna moodustab toormele tehtav kulu üksnes väikese osa. Suuremat kokkuhoidu annaks eelkõige tootmisprotsesside tõhustamine ja kulude kokkuhoid nendelt (olulist rolli mängib kahtlemata tööjõukulu). See sõltub aga suuresti liikmesriikide tegevusest ja koostööst.
1- ja 2-sendiste kiire kaotamine ringlusest
Tegemist on kahtlemata kõige radikaalsema lähenemisega. Selle kohaselt toimuks lühikese ja konkreetselt määratletud aja jooksul müntide ringlusest kõrvaldamine (eelkõige jaemüüjate ja pankade kaudu) ning pärast ettenähtud perioodi lõppu kaotaksid mündid kehtivuse maksevahendina. Eeltooduga kaasneks tõenäoliselt kohustuslike ümardamisreeglite kehtestamine, mille kohaselt peaksid hinnad olema ümardatud 5 sendi täpsuseni.
Kirjeldatud lähenemise puhul oleks ilmselt positiivne see, et kaoks vajadus tegeleda suurte kuludega seotud müntide tootmisega ning jaemüüjatel väheneksid nende müntidega seotud käitlemiskulud, mis mõnel juhul võivad olla küllaltki suured. Ühtlasi tähendaks see seda, et vastavaid käitlemiskulusid ei peaks tarbijad toodete hinna sees enam kinni maksma.
Negatiivne selle lähenemise juures on, et müntide ringlusest kõrvaldamine võib tuua kaasa hinnatõusu. Komisjon on siiski seisukohal, et olulist mõju hindadele müntide kõrvaldamine ei omaks. Nagu öeldud, siis tuginetakse suuresti selles osas Soome ja Madalmaade praktikale.
1- ja 2-sendiste ajapikku kaotamine ringlusest
Tegemist on alternatiiviga kiirele ringlusest kaotamisele. Antud lähenemise põhimõte seisneb selles, et liikmesriigid lõpetaksid vastavate müntide emiteerimise, kuid olemasolevad mündid jääksid ringlusesse ning kaoksid eelduslikult ringlusest aja jooksul lihtsalt ära. Selle alternatiivi juures nähakse ette ka kohustuslike ümardamisreeglite kehtestamine hindadele (hinnad tuleks ümardada 5 sendi täpsuseni, nagu nt Soomes ja Madalmaades). Ümardamisreeglid aitaksid tõenäoliselt kiirendada vastavate müntide käibelt kõrvaldamist ja kompenseeriksid samal ajal 1- ja 2-sendiste euromüntide defitsiiti, mis eelduslikult tekib, kui neid enam juurde ei toodeta. Seega osaleksid vastavad mündid käibes nii kaua kuni neid füüsiliselt jätkub. Eelduslikult peaksid sellisel viisil mündid kaduma ringlusest 4-5 aasta jooksul ning pärast selle aja möödumist saaks hakata juba kaaluma nende kui maksevahendi kehtetuks tunnistamist.
Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et midagi pole veel otsustatud ja Komisjon on omalt poolt väljendanud, et konkreetseid samme astutakse siis, kui mõni eeltoodud lahendustest saab selge poolehoiu. Komisjoni vastava teatisega on võimalik lähemalt tutvuda Koja kodulehel siin.
