Kalevi nõukogu esimees Heino Priimägi ja suurärimees Urmas Sõõrumaa usuvad, et Gruusiasse investeerides on võimalik korralikult teenida. Mitmed väikeettevõtjad on Gruusiast naasnud aga pettumuse ja kurbusega.
Vaatamata sellele, et Gruusia presidendi Mihhail Saakasvili nõunik Mart Laar ütleb, et Eesti ettevõtjaid ootab Gruusias igal juhul sõbralik vastuvõtt, peavad Eesti tööstustootjad ja teenindusfirmad Gruusiat tõeliseks kolkaks.
Nii ütleb näiteks tänavapuhastusfirma Jaakson & KO omanik Jüri Jaakson Gruusia kohta väljendeid "kurb" ja "pettis ootusi". Sokitootja Suva omanik Viktor Saarestik aga ei saada Gruusiasse niipea ühtegi sokipaari. Sest keegi ei jaksa neid osta.
Elatustase on Gruusias vähemalt viis korda madalam kui Eestis, tööpuudus ületab kordades ametlikku näitajat 20 protsenti. Mõni mees pole kümme aastat tööl käinud.
Optimistide etteaste
Ent on ka neid, keda eelnev ei heiduta. Piisas vaid Eesti Ilutulestike omanikul ning koos Jaan Tootsiga VIP Klubi rajanud Gunnar Koolil ärimeeste delegatsiooni ning president Arnold Rüütliga Gruusias käia, kui mehel olid loodud uue turu tarbeks uued firmad. Neist kõige ilmsem kannab nime OÜ Georgia Invest.
Kool on koos suurärimees Urmas Sõõrumaaga kaks korda Gruusias käinud ning vihjab, et nad on ühiseid ärimõtteid mõlgutatud. Detailid jätab ta siiski enda teada. Kool on Sõõrumaaga ühel meelel, et Gruusia on seisus, kus Eesti oli aastatel 1992-1993 ning kuidas edasi läheb, on mõnevõrra ebaselge. Seetõttu ei maksa suure hurraaga Gruusiasse investeerima hakata, halvimal juhul võib lihtsalt rahast ilma jääda.
Sõõrumaa ütles eelmises Saldos, et eestlastest peetakse Gruusias lugu ning Eesti on oma kogemustega Gruusiale arusaadavaks aknaks Euroopasse. Välistanud pole ta ka investeeringuid sealsesse pangandussektorisse.
Gruusiast ja pangandusest võib rääkida Gert Tiivas – Tallinna börsi eksjuht ja praegu East Capital Balti esinduse juht. East Capital ostis paar aastat tagasi Gruusia suuruselt teise panga Bank of Georgia ning suurendas hiljaaegu osalust selles. "Selle investeeringuga ollakse väga rahul," ütleb Tiivas ning lisab, "kui Gruusias suudetakse stabiilsust ja õiget kurssi hoida, on see hästi huvitav ja suure potentsiaaliga riik."
Huvi pealinna Thbilisi ja teiste Gruusia suurlinnade kinnisvara vastu pole imekspandav. Elamuehitus hoogustub, kuna ehituse hinnad on suhteliselt madalad ja pangad on asunud väljastama eluasemelaenusid – tõsi küll, parematele klientidele intressimääraga 14–15% ja omafinantseeringuga alates 40 protsendist.
Kui veel paar aastat tagasi sai Thbilisi kesklinnas krundi hinnaga 50–200 dollarit (625–2580 kr) ruutmeeter, siis täna tuleb välja käia suurusjärgus 500–2000 dollarit (6450 – 25 800 kr) ruutmeeter. Pole ka ime, sest Gruusia kinnisvara meelitab välisinvestoreid ligi nagu liimipaber kärbseid.
Kalevi nõukogu esimees Heino Priimägi ütleb samuti, et Kalevil kui kinnisvaraarendajal on mitu huvitavat mõtet Gruusiaga seoses, aga ta ei kuulu nende ärimeeste hulka, kes enne kireks, kui muna valmis teeks. Seni pole sentigi Gruusiasse investeeritud. "Kinnisvara on kindlasti põnev. Seal on tükk aega selline suhteline seisaku aeg olnud," ütleb Priimägi. Ta kiidab ka Gruusia loodust: "Seal on ikkagi Kaukaasia, ilus loodus ümberringi."
Muide, Kalevi suuromanik Oliver Kruuda pidas kunagi Tallinnas Gruusia restorani Rusthavel, mis söötis-jootis kliente poolteist aastat, siis aga kõrbes. Kruuda põhjendas söögikoha lõppu toona ajapuudusega.
Oleks restoran endiselt olemas, võiks sinna veine müüa Go Grupi suuromanik Marcel Vichmann, Tallinki pearaamatupidaja Meelis Asi, kinnisvaraärimees Aivar Urm, transiidiärimees Arnout Dirk Lugtmeijer ja EOS-i juhatuse liige Sergei Balõbin. Sest neil on plaan Gruusias ellu äratada 150 aastat kasutult seisnud veinivabrik. Pooleldi nii hobikorras.
Kui hästi läheb, peaks Eesti ärimeeste veinivabriku toodangut juba poole aasta pärast maitsta saama. "Meile meeldib üksteise seltskonnas lihtsalt klaasikest veini juua, see pole suur äri," on Lugtmeijer Gruziani külla rajatavast veinitootmisest Ärilehele rääkinud.
Ehkki mastaabid on väikesed, võib eestlaste veinitootmist Gruusias käsitleda panusena Gruusia peamise ekspordiartikli päästmisse. Sest Venemaa on Gruusia veinid boikoti alla pannud.
Põhikaubaks pähklid, mitte vein
Üllatuslikult pole viimastel aastatel lõviosa Eesti-Gruusia kaubavahetusest moodustanud mitte veinid, vaid pähklid, mida Eesti firma Germund Hulgi Abhaasia piiri äärest toonud on. Kui 2004. aastal oli riikidevaheline kaubavahetus 11 miljonit krooni, siis 2005. aastal neli korda suurem – ja kõik tänu Germund Hulgile, mille omanikud on Aivar Vomm ja Raivo Oissar.
"Nagu igal turul, on ka Gruusias oluline äripartnerite usalduse võitmine," ütleb Vomm. "See eeldab pikemaajalisi suhteid, koos asjade arutamist. Kui üritad lihtsalt midagi võtta, võib asi minna ohtlikuks ning võid saada kõrvetada – seda siis, kui satud valede ärimeeste otsa."
Partnerfirma Georgian Impex leidsid Germundi mehed interneti kaudu. Uut partnerit oli hädasti vaja, sest ikalduse tõttu kallinesid Türgis maapähklid neli korda. Nüüd on Germund Hulgi Georgian Impexi eksklusiivne eksportija Euroopa Liitu.
Mitu korda Gruusiat külastanud Vomm räägib, et pangandus on selles riigis tõepoolest huvitav. Toimib tavalaenamise süsteem, kõik muud instrumendid, näiteks liisingud, on veel välja arendamata või arengu algfaasis. Alles erastati sadam ja üks suurem mobiilioperaator.
"Eesti on neile tõsine eeskuju," ütleb Vomm. Küsimusele poliitilise keskkonna kohta vastab ta: "Aga meilgi ju aeg-ajalt Vene lennukid ületavad ebaseaduslikult piiri!" Ettevõtlikkust grusiinidel Vommi sõnul aga jätkub, töötahet on veidi vähem, kavalust rohkem. Juba Nõukogude Liidu aegadel olid just grusiinid need, kes käisid ja laiutasid rahadega.
Kaubaveoks on eeslid
Vähemalt kaks ärimeest Arnold Rüütli Gruusia-visiidi delegatsioonist ei taha vähemalt esialgu midagi kuulda selles riigis äritsemisest.
Suva sokivabriku omanik Viktor Saarestik jutustab oma seiklustest Thbilisi kesklinnas: "Seal pole korralikke kauplusigi. Ühe natuke kaasaegsema kaupluse leidsin, korraliku särgi- ja rõivapoe. Seal müüdi sokke, mis meie rahas maksid sada krooni. Loomulikult on see kõrge hind riigis, kus keskmine palk vist on umbes sada dollarit. Aga ikkagi, kesklinn. Küsisin müüjalt, kuidas äri läheb. Ta vastas, et pole poole aasta jooksul pole ühtegi paari sokke müünud."
Saarestik on veendunud, et ostjaskond, kes võiks Suva sokke Gruusias tarbida, on väga väike. Kel raha jalaga segada, kasutab seda pigem välismaal.
Tänavapuhastusfirma Jaakson & KO omanik Jüri Jaakson kostitab endist vennasvabariiki veelgi negatiivsemate emotsioonidega. "Kurb, aga Gruusia on oma endised nõukogudeaegsed hiilgeajad maha mänginud," leiab ta. Tööstust tema hinnangul riigis praktiliselt pole, töökäed on siirdunud Türki või Venemaale, linnades karjub vastu meeletu vaesus ning putkamajandus, mida ei anna kunagi Eestis vohanud kioskimaaniaga võrreldagi. "Putkad on püsti pandud eterniidist, laudadest, plekist… millest iganes. Presidendi ja ministrite jutt sellest, et riik jõuab kolme kuni viie aastaga Eestile järele, on ulme valda kuuluv," arutleb Jaakson.
Lähiperspektiivis ei suuda Jaakson näha võimalust, et hakkab Gruusias tänavaid puhastama. "Pisara võtab silma nende eluolu. Veel üks näide: Thbilisi on väga suur, miljonilinn, aga seal on ainult üks supermarket ja sedagi meile visiidi ajal ei näidatud," räägib Jaakson. "Nüüd võite ise ette kujutada, milline naturaalmajandus seal valitseb: kaupa veetakse linna lähedal eeslitega, rikkamad kasutavad hobuseid. Kurb…. kurb," lisab ta. Jaaksoni sõnul peaks Thbilisi tänavaid puhastama kaasaegse tehnikaga, mitte labida ja käruga, ent kes selle kinni suudab maksta.
"Ärimeeste delegatsioonis oli mehi, kes plaanisid Gruusias sadu hektareid maad osta ning sellega teenida. Muid võimalusi ma seal äritegemiseks ausalt öeldes ei näinudki," märgib Jaakson.
Loe järgmiselt leheküljelt: Olukorrast Gruusias Laari pilgu läbi
–page1–
Olukorrast Gruusias Laari pilgu läbi
Gruusia presidendi Mihhail Saakasvili nõunik Mart Laar usub, et investorid leiaksid Gruusias atraktiivse investeerimisobjekti, kui viiksid end kurssi väidetavas konfliktikoldes tegelikult toimuvaga.
Väliselt paistab Gruusia olukord üsna ebakindel. Taga-Kaukaasia pole just maailma kõige stabiilsem piirkond – Gruusial on endiselt tõsiseid probleeme Vene rahuvalvajate kaitse all tema territooriumil loodud "iseseisvate" riikidega Lõuna-Osseetias ning Abhaasias, keda maailmas keegi loomulikult ei tunnista.
Kuigi eelmainitud n-ö külmutatud konfliktikolded on Gruusia pealinnast vaid sajakonna kilomeetri kaugusel, on Gruusia Rooside revolutsiooni järel suutnud nende mõju siseriiklikule arengule minimaliseerida. Gruusia on üles ehitanud küll muljetavaldavad relvajõud, kuid ei kavatse ometi konflikti sõjaliselt lahendada. Pigem oodatakse sobivat hetke konflikti rahumeelseks lahendamiseks, nagu see toimus kolmandas Gruusiast eraldatud piirkonnas Adžaarias, mis on hetkel kiireima arenguga maakond Gruusias.
Alustada tuli nullist
Olukord, kust Gruusial Rooside revolutsiooni järel startida tuli, oli raske. Majandus oli kokku varisenud, maksud ei laekunud, infrastruktuur lagunenud, eelarve sisuliselt olematu, erastamine läbikukkunud, talvel oli lootust mõnikord sooja ja elektrit saada vaid Thbilisi elanikel. Gruusia majandus oli täielikus sõltuvuses Venemaast.
Revolutsiooni järel käivitunud majandusreformid on olukorda majanduses otsustavalt muutnud. Reformimise eeskujuks on paljuski olnud Eesti. Maailma madalaima, 12protsendilise proportsionaalne tulumaksu kehtestamine kosutas oluliselt Gruusia riigieelarvet, mis tegi omakorda võimalikuks investeeringud infrastruktuuri. Erastamise tulemusel on Gruusias praeguseks tagatud stabiilne elektrivarustus ning küte. Elektrienergias on Gruusia praeguseks saavutanud sõltumatuse Venemaast. Majanduse kasvutempo küünib juba kümne protsendini. Sissetulekute kiire kasv on mõjutanud inflatsiooni: kuigi valitsus on seadnud eesmärgiks ühenumbrilise inflatsiooni, ulatub see esialgu veel üle kümne protsendi aastas.
Eestist viis korda vaesem
Sellele vaatamata jääb Gruusia elatustasemelt näiteks Eestist kordi maha – erineva statistika järgi vähemalt neli-viis korda. Sama palju madalam on ka palgatase.
Gruusia probleemiks on kõrge tööpuudus, mis ametlikus statistikas ligineb 20%-le, tegelikult aga on kordi kõrgem. Seejuures on suur hulk inimesi töötud olnud üle kümne aasta. Olukorra parandamiseks on valitsus käivitanud töötute ümberõppeprogrammi, makstes selleks ettevõtjatele vastavaid toetusi. Eriti soodustatud on need IT-sektoris. Gruusia majanduses on läbi viidud ulatuslik liberaliseerimine, kaotatud on enamik tollimaksudest ning piirangud ettevõtlusele. Järsult on suudetud vähendada korruptsiooni, alustatud on kohtureformi, mistõttu need vastavad järjest rohkem läänelikule arusaamale kohtusüsteemist.
Kõigi nimetatud sammude tulemusel on maailmapank oma hiljutises uurimuses tõdenud, et Gruusia näol on hetkel tegu kõige kiiremaid majandusreforme läbiviiva riigiga maailmas. Gruusia ettevõtluskeskkond on selle uurimuse kohaselt parem kui näiteks Tšehhis, Ungaris või Poolas ja isegi mõnes Lääne-Euroopa riigis.
Probleeme jagub
Loomulikult jätkub ka probleeme. Reformid on alles algjärgus. Laias laastus meenutab majanduse struktuur Eestit 1993. aastal – muuseas on ka Gruusia suurimaks väljaveoartikliks vanametall. Käesoleva aasta jooksul uuendatakse Gruusias põhjalikult maksukogumissüsteemi, muutes seda ettevõtlussõbralikumaks. Erastamisega kavandatakse lõpule jõuda järgmisel aastal, küll on aga alles välja kujunemas kinnisvaraturg. See on ka ala, kuhu hetkel tehakse arvukalt investeeringuid. Eesti ettevõtjaid ootab Gruusias igal juhul sõbralik vastuvõtt. Tuletades meelde 1990. aastate esimese poole Eestis valitsenud ohtusid ja võimalusi, on Eesti ettevõtjatel kindlasti võimalik soodsaid investeeringuid teha.
Avaldatud: Saldo oktoober 2006
