Euroopa Komisjon on läbi viimas avalikku küsitlust, mille eesmärgiks on koguda huvigruppide seisukohti seoses ärisaladuse kaitsega Euroopa Liidus. Komisjon näeb suurima probleemina seda, et liikmesriikide ärisaladust puudutavad regulatsioonid on niivõrd erinevad, et seavad lõppkokkuvõttes küsimärgi alla ärisaladuse tõhusa kaitse võimalikkuse ELis. Viide Euroopa Komisjoni küsimustikule on leitav Koja kodulehelt „Uudiste“ rubriigist.

Euroopa Komisjoni algatus on igati mõistetav ja tervitatav, sest ärisaladuse (sh know-how) tõhus kaitse on äärmiselt oluline ettevõtjatele eelkõige põhjusel, et aitab kokku hoida rahalisi kulutusi võrreldes teiste meetmetega nagu nt patent, kaubamärk vms. Millegi intellektuaalse omandina kaitsmine (nt patent) nõuab suuremaid kulutusi ning väiksematele ettevõtetele võib see lihtsalt üle jõu käia. Sellises olukorras on heaks alternatiiviks ärisaladusena kaitsta olulist teavet, aga viimast siiski juhul, kui see kaitse ka tõhus on. Samal ajal võib ärisaladusena kaitsmine ainuke mõistlik viis olla, kuidas üleüldse äritegevuse seisukohalt olulist teavet kaitsta saab.

Ilmselt kõige tüüpilisem olukord praktikas, mille käigus on tekkinud vaidlused ärisaladuse hoidmise rikkumise osas, on selline, kus ettevõtte töötaja(d) on lahkunud ettevõttest ja võtnud kaasa ettevõtte infobaasist andmeid (nt klientide kontaktandmed) ja ettevõtte strateegilist infot ning kasutanud seda oma ettevõtte loomisel ja juhtimisel. Alljärgnevalt vaatame täpsemalt, mida ärisaladuse all mõistetakse ning mida ettevõtja ise saab teha oma ärisaladuse paremaks kaitsmiseks.

Ärisaladuse mõiste

Ärisaladusena on käsitletav sisuliselt niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada (konkurentsiseaduse § 63 lg 1). Sellise teabe all saab mõista tehnilist-teaduslikku informatsiooni (nt toote tehniline koostis või retsept, tootmismeetodid- ja protsessid), finants- ja õigusteavet ning teavet inimressursside kohta (nt palga- ja hüvitiste plaanid), ärilist teavet (klientide andmed, müügistrateegiad ja turundusplaanid).

Samas võib üldisemalt öelda, et ärisaladusena on käsitletav informatsioon, mis on salajane (s.t pole avaldatud või ei kuulu avaldamisele, pole üldteada ning pole kergesti kättesaadav), sellel teabel on kaubanduslik väärtus ja ettevõtja ise on kasutusele võtnud meetmed, et vastav teave ei saaks avalikuks. Viimatiöeldu tuleb iseenesest ka Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingust (TRIPS) (art 39 p 2).

Siinkohal tuleb aga öelda seda, et näiteks oskusteave ja kogemused, mis töötaja on omandanud töötamise käigus, pole üldjuhul käsitletav ärisaladusena.

Ärisaladuse kaitsmise puhul on kõige olulisem määratleda, millist teavet ärisaladusena käsitletakse. Siin on alati oht, et üks pool hindab ärisaladust nö üle (ehk näeb ärisaladusena ka infot, mis tegelikult seda pole) ja teine hindab ärisaladust nö alla.

Ärisaladuse hoidmise rikkumise tõendamine

Oluline on mainida seda, et kui tekib vaidlus ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise osas, siis peab see isik, kes väidab rikkumise toimumist tõendama, milline oli tema ärisaladus ja milles seisnes selle õigustamatu avaldamine ja kasutamine. Seega tõendamiskoormis lasub sellel, kes leiab, et rikkumine on toimunud. See aga ei tähenda, et teine pool saab lihtsalt eitades rikkumise väite ümber lükata. See pool, kes leiab, et rikkumist pole esinenud peab ka oma seisukohti sisuliselt põhjendama.

Ärisaladuse hoidmise kohustus pole ajaliselt piiritletud. Ärisaladuse hoidmise kohustus ei lõpe ka nt töölepingu või juhatuse liikmega lepingu lõpetamisel (sealjuures ei pea selle hoidmise eest mingit lisatasu maksma). Seega pole võimalik öelda, millal ajaliselt täpselt vastav kohustus lõpeb, kuid võib asuda seisukohale, et kui oluline huvi ärisaladuse kaitsmise osas kaob ära, siis langeb ka ärisaladuse kaitsmise kohustus. Samas kui tuginetakse olulise huvi äralangemisele, siis peab alati suutma seda ka tõendada.

Mida saab ettevõtja ise ära teha ärisaladuse kaitsmiseks?

Ärisaladuse kaitse tagamiseks saab ettevõtja ettenägeliku käitumise ja tegevusega ise kõige rohkem ära teha. Oluline on just see, et ettevõtja määratleks ise võimalikult täpselt ära, missugune teave on käsitatav ärisaladusena ja teeks selle arusaadavaks ka teistele isikutele, kes saavad teadlikuks vastavast teabest. Selle tarvis võiks sõlmitavates lepingutes olla näiteks ärisaladust ja selle hoidmise kohustust reguleeriv säte. Samuti oleks mõistlik töötajatest lähtuva riski maandamiseks kehtestada näiteks vastavad sisekorraeeskirjad ärisaladuse määratlemise ja sellega ümberkäimise kohta. Kui on võimalik (eelkõige finantsiliselt), siis tuleks mõelda tõsiselt nt patenteerimisele, registreerimisele kasuliku mudelina või kaitsmisele muu sellise registreeringuga. Kindlasti on kasu sellest, kui teabele omab juurdepääsu piiratud hulk inimesi ja teavet ei avaldataks isikutele, kellel seda tegelikult vaja pole. Kui ilmneb või on tõenäoline, et ärisaladuse hoidmise kohustust on rikutud, siis tuleks kindlasti põhjalikult läbi mõelda edasine tegevus. Soovituslik oleks arutada olukorda juriidilise nõustajaga (õiguslik analüüs ja ettevalmistus) ja püüda koguda võimalikult palju tõendeid enne rikkuja poole pöördumist. Praktikas on kõige paremaid tulemusi andnud sellise olukorra puhul kiire ja intensiivne tegevus. Sealjuures võib meetmete hulka kuuluda ka kuriteoteate tegemine, sest ärisaladuse õigustamatu avaldamine ja kasutamine on ka kriminaalkorras karistatav (karistusseadustik § 377).

Seega on ärisaladuse efektiivse ja tulemusliku kaitse tagamise eelduseks see, et ettevõtja on astunud selle kaitsmiseks samme (ärisaladuse võimalikult täpne määratlemine lepingutes, sisekorraeeskirjad jne) juba enne ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise fakti toimumist. Isegi kui rikkumine ikka aset leiab, siis on märksa lihtsam nõuda sellest tekkinud kahju hüvitamist. Praktikute sõnul ongi kõige teravam probleem antud küsimuse puhul olnud selle tõendamine, et ärisaladust on rikutud, sest ärisaladust pole lihtsalt selgelt määratletud.

Eespool juhtisin tähelepanu asjaolule, et ärisaladuse õigustamatule avaldamisele ja kasutamisele võib järgneda ka kriminaalkaristus. Siiski tuleb öelda, et karistusõiguslik sekkumine antud ärisaladuse kaitse osas on sekundaarne, s.t üldjuhul lahendatakse vaidlused tsiviilkohtumenetluses. See tuleneb põhimõttest, et riik sekkub ettevõtlusse erandkorras ja võimalikult vähesel määral.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et ärisaladuse kaitsmisel ei saa ettevõtja lootma jääda üksnes seadusesätetele, vaja on ka ise astuda samme selle nimel – määratleda võimalikult täpselt ettevõtte ärisaladus, sätestada reeglid ärisaladusega ümberkäimiseks, piirata juurdepääsu ärisaladusele.