Aastaga on makseprobleemidega ettevõtete arv kasvanud peaaegu poole võrra ja maksehäirete summa ligi kolm korda. Enamik võlgnikke viivitavad maksmisega tahtlikult, ütleb inkassofirma Intrum Justitia juht Ivar Tammemäe.
Olukord pole kiita – näib, et kõik on kõigile võlgu. Raha ei liigu. Aastaga on makseprobleemidega ettevõtete arv kasvanud 934 võrra ehk 42 protsenti, teatab Krediidiinfo. Maksehäirete summa oli 1,4 miljardit krooni.
Ühe õnnetus on teise õnn – inkassofirmade tööpõld on hüppeliselt suurenenud. Tartu ülikooli juristina lõpetanud Ivar Tammemäe on juhtinud võlgadega tegelevat Rootsi päritolu Intrum Justitia ASi kaheksa aastat. Ta räägib rahuliku häälega nagu doktor ja tema soovitused on nagu arsti omad: tervislikud eluviisid aitavad ära hoida hüppeliselt kasvavaid terviseprobleeme ehk võlgadega tuleb alustada tegelemist algfaasis. Meeldetuletused tuleb teele saata ja viivised välja nõuda, sest viivitamine tasumisega on muutunud strateegiaks.
Kes on võlgnik?
Kes ei ole praegu võlgu, küsib Ivar Tammemäe vastu. Ta on pidanud tegelema nii tavaliste SMS-laenu sangaritega – kooliõpilastega, kes on peohoos tõmmanud endale väikse laenu kaela – kui ka ühiskonna eliiti kuuluvate suurärimeestega, kes olid veel mõned kuud tagasi laitmatu reputatsiooniga ja kelle uste taga kummardasid sponsorluse otsijad.
Kui Eesti ärimehed on ennast osanud nii tihedalt mässida erinevatesse võlatoodetesse nagu Toomas Rüütmann, siis on sellised juhtumid alles algus, usub Tammemäe.
Võib kihla vedada, et Rüütmanni juhtum ei jää omalaadsete seas viimaseks, kuid enamus on anonüümsed võlgnikud, kes tuntust ei soovi. "Tavaline Eesti võlgnik üritab peita pea liiva alla lootes, et äkki ei küsitagi raha tagasi. Kuid täna korjatakse iga kroon kokku, et püsida elus. Jaanalinnu taktika enam ei tööta. Võib-olla siis löödi käega, kui kõigil hästi läks," räägib Ivar Tammemäe.
Probleemid kasvavad igas valdkonnas. Intrumi enda statistika on kõnekas – mahud kasvavad kõigil tegevusaladel: eraisikute võlgade kasv jääb 30 protsendi kanti, rahvusvahelised võlgnevused on kasvanud 55 protsenti. Kõige märkimisväärsem on Eesti ettevõte omavaheliste võlgnevuste trend – kasv on olnud 130 protsenti, võrreldes eelmise aasta üheksa kuuga.
"Meile tuleb üle kahe korra rohkem probleeme sisse," tõdeb Tammemäe. Eestlased jäävad üha enam võlgu – see algab üldisest viivitamisest, millest saab pikaajaline võlgnevus ja viimasest juba lootusetu võlgnevus. Viivitamise taga on nii teadlik strateegia kui ka kinnisvarasektori krahh.
Kinnisvarasektorist kiirgab probleeme
"Ma ei taha paanikat külvata, kuid olukord ei ole roosiline," tõdeb Tammemäe. Paljud kinnisvaraarendajad on ennast lõhki laenanud, sest lootsid turu ja kinnisvarahindade kasvu.
Kinnisvarasektorist kiirgavad probleemid laiali. Järgnevalt jääb ehitaja võlgu oma tarnijatele alates bürootarvete müüjast, lõpetades ehitusmaterjalide kaupmeheni ning tekib suletud võlgnevuste ring. Tagasi on tulnud tankistide probleem. 90päevane viivituste ja vabanduste otsimise periood on piisav, et vara firmast välja kantida.
"Märkame, et pidevalt muudetakse juhatusi ja nimekirjades võib kohata üha enam Läti nimesid, kuid ka Küprose ja Balkani riikide nimesid. Võib vaid arvata, miks sellised nimed juhatusse ilmuvad. Näeme, et firmad müüakse maha enne, kui probleemid üle pea kasvavad," kirjeldab rahuliku arsti ilmel Ivar Tammemäe.
Intrum Serbiasse kedagi otsima ei sõida, sest enamasti ei anna see tulemust: inimene võib seal küll olemas olla, kuid ta on maksevõimetu. Ta ei pruugi teadagi, et on midagi omandanud, sest ta on müünud lihtsalt õiguse oma nimel tehinguid teha.
Enamasti teeb inkassofirma kliendile ettepaneku sellised võlgnevused maha kanda. "Me ütleme, kas kohtusse minna on majanduslikult mõttekas. Kui raha ei saa, pole mõtet kohtukulusid juurde teha."
Samas, kui ettevõttes on olnud varad ja pankrotiseaduse piires on võimalik sealt üht-teist tagasi võita, minnakse kohtusse ka keskmise suurusega ehitusettevõtte vastu. On ju arusaadav, et kui keskmist mõõtu ehitaja väsib võitlusest, palkab ta tankisti. Kuid pankrotihaldur saab hakata uurima, kuhu vara kadus ja miks on kontolt sularaha välja võetud, kirjeldab Tammemäe.
SMS-laenuportfell müügiks
Eraisikutega on natuke lihtsam – kui neil on mingigi sissetulek, tasub nendega kohtusse minna. Eraisiku puhul on kohtuotsus jõus 30 aastat ja see laieneb tuleviku sissetulekutele.
Kuigi täna on majanduses hapud ajad ja paljudel raske tööd leida, leitakse järgmise majandustõusu ajal jälle tegevust ning asjad lähevad ülesmäge. "Seetõttu on meil mõtet ära osta ka SMS-laenufirmade portfellid, näiteks hinnaga 25 protsenti portfelli väärtusest," usub Tammemäe.
Eraisikud satuvad inkassofirmade klientideks enamasti võlgnevuste tõttu telekommunikatsiooniettevõtetele ja SMS-laenufirmadele. Tammemäe ei mõista, kust jõuavad ajakirjandusse kohutavad lood robustses tempos kasvavatest kiirlaenudest. "Meie asi ei ole kommenteerida eetilist poolt, kuid meie juhtudel ei kasva kõrvalnõuded tohutu tempoga. Kui asi jõuab kohtusse, siis koos intresside, viiviste, kirjade väljastamistasude ja muude tasudega ei jõua kõrvalnõue põhinõudeni," ütleb Tammemäe.
Eraisikutest võlgnikel on ühisjooni ja erinevusi. Vene rahvusest võlgnikud süüdistavad valdavalt Andrus Ansipit ja Eesti valitsust. See on nende vastus küsimusele, miks ei täideta oma kohustusi.
Viivitamise taktika
Kui võlgnikul oleks piisavalt likviidust, saaks võlamured lahendatud. Kaks kolmandikku võlgnikest viivitavad Tammemäe sõnul tahtlikult.
Et siinne ettevõtluskultuur on noor ja roheline, klient kuningast kuningam, ei julge Eesti võlausaldaja piisavalt vara raha tagasi küsida. Põhjamaades saadetakse esimene meeldetuletus viis päeva peale maksetähtaega. Aga Eestis ei saadeta ei meeldetuletust ega juleta küsida viivist, sest klient võib solvuda. Tore kui midagi lubatakse, kuid lubadusi tuleb suuta ka reaalselt hinnata. Kui aktsepteerid võlglase maksegraafiku, on soovitav küsida lisatagatisi, vestab Tammemäe.
Intrum Justitia viib läbi maksetavade uuringut 24 Euroopa riigis. Kui võrrelda maksetavasid Eestis ja Itaalias ning vaadata üle 90 päeva laekumata nõudeid Eestis ja Itaalias, siis Itaalias on laekumata 35 protsenti rahadest, kuid kaotused aasta lõpuks ainult 1,6 protsenti. Eestis on vastavad arvud 10,8 ja 2,9 protsenti.
Kui Itaalias rahad lõpuks laekuvad, siis Eestis kipub minema nii, et kui arved on 90–120 päeva maksmata, siis maksmata nad jäävadki, pakub Tammemäe ja ennustab, et kaotused hakkavad suurenema. "Arvestades, et uuring on läbi viidud enne suuremate probleemide teket, arvame, et ettevõtete kaotused kasvavad."
Intrum on uurinud ka, mis vahenditest rahastatakse oma äri. Eestis toimub see 39 protsenti omakapitali ja 42 protsenti võlakohustuste arvel, seejuures pool sellest summast on võlad tarnijatele ja pool võlad pankadele. Need numbrid peegeldavad Eesti ettevõtluse riske.
Superkriis
Ma ei näe suurt krahhi, ütleb Tammemäe, kes on õppinud lama-aastatel 1990–91 Soomes Tampere ülikoolis. "Tähtis on õigel ajal reageerida. Usun, et Eesti ettevõtjatel ja riigil on piisavalt talupojamõistust, et kriis ei kasvaks. Paljudel juhtudel tähendab see võlgniku ja võlausaldaja kompromissi ning loobumist kulukast kohtuvaidlusest."
Intrum Justitias on tööl 35 töötajat, sealhulgas seitse meest. "Arusaam võlgade sissenõudmisest kui mehisest erialast ja pesapallikurikatest kuulub 1990ndate algusesse. Kuid alati on risk, et tekib inimesi, kes hakkavad pakkuma ekstreemset teenust. Kuid mida tähendab see võlausaldaja mainele?" küsib Tammemäe selgitades, et Eesti suurimad ettevõtted ajavad siiski läbi euroopalike meetoditega.
"See, mida teeb Lauri Vitsut, erineb kardinaalselt sellest, mida teevad suured ettevõtted nagu meie või Julianus Inkasso või Lindorff. Tema tegevusel ei ole ühist heade raha tagasinõudmise tavadega," hindab Tammemäe.
Õhus hõljub küsimus, kas probleemide kuhjumisel on võimalik ka superkriis? "Täna ei ole veel superkriis kohal. Raha pakuti aasta-kaks tagasi odavalt, omafinantseeringu nõuded olid maas. Täna puhuvad uued tuuled. Ja nendes tuleb hakkama saada."
SÄÄSTUELU
Julianus Inkasso: võlaahel pikeneb
Üldise konjunktuuri halvenemine ning majanduskasvu aeglustumine toob krediidihalduse sektorile alati kaasa lisatööd, kuna muutunud majandusolukorras tekib nii ettevõtetel kui üksikisikutel rohkem probleeme rahaliste kohustuste täitmisega.
Majanduses likviidsuse vähenemisest tulenevalt on halvenenud üleüldine maksevõime ja -kultuur. Julianus Inkassole menetlemiseks antud võlanõuete maht on 2008. aasta kaheksa kuuga kasvanud 42 protsenti, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Tükiliselt on maht kasvanud mõnevõrra vähem, mis tähendab, et võlanõude keskmine summa on suurenenud. Tükiliselt on kõige rohkem nõudeid eraisikutest tarbijate vastu, kuid nõuete mahtudest annavad olulise osa ettevõtetevahelised suured nõuded.
Väga selgelt on näha trendi, kus võlaahel muutub pikemaks. See tähendab, et paljudel juhtudel pole enam tegemist ainult kreeditori ja võlglasega, vaid kreeditori ja võlglaste ahelaga, kus ahela sees on olukord, et kõik peale esialgse- või lõppkreeditori on kellelegi võlgu.
Selline olukord iseenesest polekski ju majanduses midagi erakordset, kuid paljudel juhtudel pole enam tegemist lühiajalise käibevahendite "laenamisega" partneri arvelt, vaid viivituses olevate nõuete vanus järjest kasvab, niisamuti maht. Võlgnevused ulatuvad mitmetesse kuudesse. See on murelikuks tegev suundumus.
Võlgu jäämise põhjuseid on erinevaid: rumalus, puudulik majanduslik mõtlemine, elatakse soovunelmates, soovitakse tarbida rohkem kui võimalik, edevus – naaber, tuttav või töökaaslane ju tarbib –, usk helgesse tulevikku, mis on kindlasti seotud vähese majandusliku mõtlemise ja senise kiire majandus- ning palgakasvuga. Pangad soovisid turgu haarata ja laenu anti lihtsalt, intressid olid madalad, laenu said ka inimesed, kes võib-olla ei oleks pidanud seda saama.
Mida teha, kui kohustused kasvavad üle pea? Ärge võtke laenu kustutamiseks uusi laene. Kui ei suuda laenu tagasi maksta, on võimalik leppida kokku ajatamine. Kuigi tänases olukorras võib selguda, et ei õnnestu saavutada kokkulepet ka ajatamise osas, kuna kohustuste täitmine on normaalse elu juba raskeks muutnud ja kreeditorid nõuavad igaüks oma osa.
NUMBRITE KEELES
Makseprobleemidega ettevõtete arv kasvas 42 protsenti
Krediidiinfo Eesti ettevõtete maksekäitumise 2008. aasta esimese poole statistikast selgub, et aastaga on makseprobleemidega firmade arv kasvanud 42 protsendi ehk 934 ettevõtte võrra.
Maksehäireregistri statistika andmetel ulatus kõigi aktiivselt tegutsevate Eesti ettevõtete – neid on umbes 52 000 – maksehäirete summa 2008. aasta esimesel poolel 1,4 miljardi kroonini ning kasvas võrreldes 2007. aasta sama perioodiga 285 protsendi võrra.
Majandussektorite lõikes on maksehäiretega firmade arv aastaga enim kasvanud kinnisvara- ja ehitussektoris ning hotellide ja restoranide hulgas. Kõige vähem on makseprobleeme energia-, gaasi-, vee ja põllumajandusettevõtetel.
Maakondade lõikes on maksehäiretega firmade arv suurenenud enim Pärnumaal (51%), Tartumaal (49%) ja Harjumaal (43%).
Statistika põhjal on ebasoodne konjunktuur kõige rohkem mõjutanud alla kümne töötajaga ettevõtteid – võlaprobleemidega firmade arv kasvas sektoris aastaga 116 protsenti. Kõige kindlamini tunnevad ennast 250 ja enama töötajaga suurettevõtted, kes on võrreldes eelmise aastaga suutnud maksehäireid hoopis vähendada.
Krediidiinfo andmetel on tüüpilise Eesti firma klientide hulgas 18% ettevõtteid, kelle krediidirisk on kõrge.
INTERVJUU
Ettevõtjad tahavad nõudeid müüa
Inkassofirma Lindorff Eesti juhataja Kadrian Jaagund ütleb intervjuus, et ettevõtted tunnevad varasemast suuremat huvi nõueteportfellide müümise vastu.
Millised võlgnike tüübid esinevad?
Võlgnikud ei ole Marsilt, võlgnikud on läbilõige meie ühiskonnast.
Milline on tüüpiline võlglane ja kuidas teda ära tunda?
Võlglast on kõige kergem ära tunda, vaadates tasumata arveid. Suurema tõenäosusega jäävad võlgu madalama sissetulekuga isikud, väikeettevõtted, muulased, sõltlased, vastutustundetu maksekäitumisega, ülioptimistlikult tulevikku ja oma sissetulekute kasvu vaatavad, samas esineb ka tahtlikult võlgu jäävaid isikuid.
Miks jäädakse võlgu, mis on viimase aasta-kahega muutunud?
Võlgu jäädakse seepärast, et võlgu elamine on normaalne, ühiskonnas aktsepteeritud käitumisviis ja hedonistlikud väärtused on Eestis viimaste uuringute andmetel üha rohkem levinud.
Ka osa firmajuhte on ilmselgelt eksinud krediidi haldamisel. Muidugi on võlglaste hulgas palju inimesi, kes on lihtsalt hooletud ning vähese kohusetundega. Tõenäoliselt suureneb lähiajal nende võlgnike osakaal, kes on kaotanud töö või kes on võlgu elamisel arvestanud sissetulekute stabiilse suurenemisega.
Milliseid ettekäändeid maksmata jätmisele tuuakse?
Üks ettekääne, mis sundis meid lausa uuringut läbi viima, on, et ma olen maksnud. Tõepoolest, sageli selgubki, et inimene on raha üle kandnud näiteks poja või naise eest, maksja nime ei ole märgitud, viitenumbrit ei ole märgitud ja nii see raha siis ringleb ega jõua kuidagi adressaadini.
Tavapärased ettekäänded on muidugi, et raha ei ole, tööd ei ole, elan lapsetoetusest, raha on millegi all kinni ja kõik on hoopis mulle võlgu.
Eriti olulisena näeme inimeste teadlikkuse tõstmist käendustega seonduvas –käendamine on tegelikult sama, mis ise laenu võtmine. Siin on paljud raskustesse sattunud ja veelgi sattumas – sest inimene või ettevõte, keda käendati, ei suuda kohustusi täita ja siis on õigus võlga käendajalt nõuda. Käendaja vastutab kogu oma varaga selle kohustuse eest.
Kas teie töömahud on kasvanud?
On, keskmiselt neljandiku võrra. Eriti suurt huvi tunnevad ettevõtted nõueteportfellide müümise vastu, seal on mahud kasvanud veel enam.
Ettevõtetevaheline võlgnevus on jõudnud 180 päevani. USAs kukuvad saja-aastased pangad, Euroopas juba ka riigid. Maailmalõpp on käes?
Tegelikult ei ole siin dramaatilisi arenguid, toimub krediitide korrastamine. Wall Street Journal avaldas ülevaate majanduskriisi meediadiskursusest ja küsitles ka inimesi. Kõik rääkisid kriisist, krahhist ja maailmalõpust, kuid ükski intervjueeritav ei märganud veel, et tema isiklikus elus midagi halba oleks juhtunud. Sellist kriisi nimetaksin ma meelelahutuseks. Meedia edastab ja inimesed tarbivad kriisi kui meelelahutust: õudne, põnev, laibad ja veri.
Selle asemel oleks vaja pakkuda arvamusi ja õpetusi olukorraga hakkama saamiseks. Selge see, et kes just oma ameti tõttu ei pea, see ei tiku täna oma arvamust välja ütlema. Aga mõni julge autoriteet peaks olema.
Kuidas iseloomustate hetkeolukorda? Kas tabada võib nii-öelda Suur-Ameerika majanduskriis, et kõik on kõigile võlgu? Kas Toomas Rüütmann jääb viimaseks või on esimene taoline juhtum?
Toomas Rüütmann ei ole esimene ega viimane – eraisiku pankrotte on ennegi olnud ja saab olema ka tulevikus. Kindlasti on oluline, et nii ettevõtted kui eraisikud, kes ka tegelikkuses on pankrotisituatsioonis, selle olukorraga nõustuksid – pangad, kellel tegelikult vara ei ole, peaksidki pankrotti minema.
Äärmiselt oluline on, et raskustesse sattunud isikud pöörduksid võlausaldajate poole kompromissi leidmiseks. Ei tohiks mingil juhul oodata, et ehk läheb üle, ja arvata, et kui ma võlausaldaja või inkassofirma telefonikõnele ei vasta, siis asi laheneb iseenesest.
Teisalt on oluline, et võlausaldajad oleksid avatud kokkulepete saavutamisele. Kindlasti tuleks pikendada tavapäraseid tingimusi maksegraafiku sõlmimisel ja teatud juhtudel teha ka erikokkuleppeid viivise sissenõudmisel. Sobivate tingimuste kalkuleerimisel peaks olema eesmärgiks, et võlausaldaja ei kanna pikendamisega kahju ja võlgnik suudab maksta.
Avaldatud: Saldo november 2008
